MilitaarAjaloolist lugemist ja vaatamist

Ajaloost peab õppima

Punaarmee Eesti Laskurkorpus
img_0003

Tulevane kindralleitnant L.Pärn Internatsionaalse Sõjakooli kursandina 1924...ja sõja ajal. Eesti Laskurkorpuse komandör.

 

Punakindral Lembit Pärn                    >> LembitPärn (Viki)
ja tema elukäik


Asudes koguma andmeid Kaukaasia Eesti-Haginski asunduse kohta, satuti huvitavale faktile, et sarnast külast on võrsunud ka Vene punaarmee kindral Lembit Pärn, kellest Eesti ajakirjanduses tihtipeale juttu, kuid kelle elukäiku teadaolevalt kusagil pole pikemalt avaldatud, eriti noorepõlve osas.
Saadud andmeil sündis Lembit Pärn Haginski külas 1903. a. Aabram ja Maria Pärna pojana. Ta oli sündinud kaksikuist poiss, teine oli tüdruk, kes nimeks sai Linda ja kes suri noorelt. Sellest Lembitust saigi hiljem punakaardi kindral.

 


Aabram Pärn kuulus külas jõukate talumeeste kilda. Tal oli kõrvuti kaks krunti kahe elumajaga. Teise kruntidest oli ta saanud pärast abikaasa isa Jüri Spuuli surma pärandusena. Tal olid kõik põllutöömasinad ja -riistad, ka tööhobuseid oli tal palju. Vilja külvas ta igal aastal 50 kuni 60 tiinu, kasutades majapidamises suveti lisaks võõrast tööjõudu 1 kuni 2 inimest. Vahetevahel oli tal ka aastasulane.


Aabram Pärnal oli kuus last, neli poega ja kaks tütart. Vanem poeg Kaarel sai surma 1923. aastal umbes 24 või 25 a. vanuses, olles Salski linnas gümnaasiumi direktoriks. Märgitud linn oli külast 60 vene versta kaugusel.


Punaste valitsus saabus Eesti-Haginski külla 1921 aastal, pärast seda, kui vene valged Wrangeli väed olid surutud punaste poolt Krimmi ümbrusse. Enne seda valitsesid külas Vene valged ja punaste partisanid käisid juba siis külas röövimas. Neid huvitasid peamiselt riided, toitained ja hobused.


Wrangeli vägede taganemisega läks nendega kaasa pea kogu vene intelligents, ka kooliõpetajad, kelledel aga oli veidi raha esialgseks põgenikuteekonnaks. Kes põgeneda ei saanud, see löödi hiljem punaste poolt maha. Üksikud pääsesid sellest veresaunast. Loomulikult ei julgenud need endid kusagil näidata, veel vähem asuda mingile paremale tööle. Kes oli vähegi haritum, see loeti vana korra kasvandikuks ega sobinud uude süsteemi. Ainult küladesse jäid mõnele poole alles koolide õpetajaid.


Taolises uue süsteemi ja valitsemise olukorras pääses igasugustele kohtadele verivärskeid ja verinoori. Neid võeti ka õpetajaiks, kui vaid end pakkusid! Neist aga said varsti omaette tõusikud.


Sellel ajastul sai ka Lembit Pärna vend gümnaasiumi direktoriks, mis sai temale saatuslikuks. Olles ühel õhtul saatmas koju ühte neidu, tulnud neile kõrvalises tänavas vastu karvased, asudes Pärnalt raha norima. Pärn hakanud vastu - ja lugu lõppes sellega, et hulkurid tegid noormehe elule lõpu.


Lembit Pärna teine vend, temast ka vanem, õppis agronoomiks ja töötaski hiljem sellena. Lembitust nooremat poega Aabram pärast alghariduse saamist edasi õppima ei saatnud, soovides temast teha talu pärija. Tütred said hariduse ja abiellusid linnas, kadudes vene perekondadesse.


Külakoolil oli tol ajal 4 klassi ja koolipõlv lastel algas 7- kuni 8-aastaselt. Lembit, teinud külakooli läbi, jäi esialgu koju, joostes ringi omasugustega, ärritades külavahel koeri. Edasi õppima viis Aabram poisi 1917. a. Stavropoli linna, kus ta korterisse pandi tuttavate eestlaste, Roodemannide juurde. Järgmisel, 1918. aastal, sai Aabram Roodemannilt kirja, et linnas poisist jagu ei saada ja pole ka teada, kui palju ta üldse koolis viibib, kuna ta tihti olevat omasugustega turul lonkimas. Raha saamiseks sokutanud poiss enese kusagile veinikauplusse tööle müüja abilisena.


Aabram sõitnud seejärel kohe Stavropoli, leidnud teated õigetena ja poiss toodi koju ja ta jäetigi koju.


Siis oli külas juba segaduste aeg. Punaste röövsalgad liikunud ringi järjest sagedamini. Eestis on hiljem kõneldud, et Lembit olnud kord, 1911 a. naaberkülas, venelaste juures, kooliõpetajaks. Mis õpetaja ta sai olla vaevalt aastase õppimisega gümnaasiumi algklassis, see on kaheldav.


1920. a. kevadel, pärast kommunistide saabumist, pandi maksma "nende kord ja asjaajamine" ning valiti külale ka nn. nõukogu. Selle esimeheks sai J. Reinson ja tema kutsus 1921. a. omale sekretäriks Lembit Pärna. Küla valitsemisele pani ta kaks poissi, kes rahvast käinud "utsitamas".


Varakevadel 1921 juhtus nii, et ühel peremehel varastati laudast mõni lammas. Külanõukogu esimees, sekretär, talunik ise ja veel mõned nooremad läksid vargaid otsima. Avastatigi jäljed, mis viisid kalmõkkide külla, nende hutun'i. Sealt tabatudki vargad. Külas kõneldi hiljem, et need tunnistanud teo üles nuhtlemise tulemusena. Et nende tallaaluse hellust proovitud püssivardaga, milles peategelane olnud Lembit Pärn.


Möödunud mõni nädal, kui ühel pühapäeva õhtupoolsel ööl salk ratsanikke Aabram Pärna maja ümber piiranud. Nende vahid valvanud küla tänavail ja püsside paugutamisega hoitud eemal kõik, kes soovinud mööduda või olukorda jälgida. Piirajad otsinud taga Lembit Pärna, keda aga kodus polnud. Ta oli küla noorematega läinud tantsusaali.


Kuuldes paugutamist oma kodu juures, arvanud Lembit õieti, mis on lahti ning läinud koos külapoistega ja nõuk. esimehega jälgima sündivat, et vajadusel ehk ka omakseid abistada.


Röövsalk aga polnud kuigi kaua Pärnade maja juures. Aabram Pärnale nad midagi pole teinud, viinud aga lahkudes kaasa mõne hobuse, ähvardades, et nad tulevad tagasi Lembitut "vaatama". Teistest lambavarga avastajaist nad pole huvitatud olnud. 


Lembit kartnud nüüd külla jääda. Varsti pärast juhtunut oligi ta ühe naabripoisiga asunud rännuteele, lubades minna iseseisvaks saanud Eestisse. See naabripoiss jõudiski Eestisse, Lembit Pärna elutee võttis aga vahepeal uue pöörde.


Naabripoiss on hiljem kirjutanud, et kui nad Moskvas viibinud, oli Lembit Pärn läinud vaatama oma ema venda, onu Jaan Spuuli, kelle enamlased olid vangistanud seepärast, et ta oli ohvitser ja oli teeninud valgete juures. Moskvas ootas ta väljavahetamist Eesti võimude poolt punaste vastu. Seesama onu ütelnud Lembitule, et temasuguseid Eestis küll ei vajata! 


Selle tagajärjel jäi Lembit Moskvasse. Kodukülla ta tagasi minna ei julgenud. Jäljed temast kadusid. Ka Aabram Pärn ei kõnelnud temast kellelegi, kuni hakkasid ka külani ulatuma teated, et Lembit astunud ühte punaste ohvitseridekooli.


Eesti-Haginski külla tulnud ta vanemaid vaatama 1925. a., olles siis punaste ohvitser. Kuulduste kohaselt abiellunud ta Moskvas ühe valge kindrali tütrega. Neil olnud ka poeg. Pärast 1930-ndaid aastaid tõi Lembit poja külla ja jättis ta oma vanemate kasvatada. Poiss olnud siis umbes 5-aastane. Kuhu ta ema oli jäänud, sellest keegi midagi ei kuulnud. Ja poiss ka kuigi kaua vanavanemate juures polnud. Kuhu Lembit poja pärast viis, ka see jäi kodukülas teadmatuks.


Andmete koguja kontrollis ka Lembit Pärna kooliõpetajaks olemist, samuti ka seda, kas ta sel ajal ka parteilaseks hakkas, nagu vene propaganda kirjutas. Saadi vastuseks, et kõik see on absoluutne udujutt. Lembit oma vaevalt 17-ne eluaastaga ei sobinud kooliõpetajaks, ei saanud olla ka mingi parteimees. Enne 1921. aastat pole selles eesti külas olnud ainustki poissi ka mitte komnoortes. Kodukandis arutatud mõnikord salaja, et mis vägi see küll oli, mis veel 1925. a. noore ohvitserina teeninud Lembit Pärna kiiresti kindraliks tegi, seda teavad ainult "punaväelased". Sõda neil aegadel polnud, kus vahel kiire tõus võimalik. Küll käis sunniviisiline talupoegade kolhoosidesse ajamine ja toimus rida talupoegade mässe, mis veriselt maha suruti!?? ...


Eesti-Haginski külas algas talupoegade "sorteerimine" ja kulakuteks tegemine 1930. aastast. Eestist saabunud kommunistide Sibul-a ja Känd-i juhtimisel. Selleks rakendati otsustajatena küla aktivistid, komsomol ja nn. "vaeste komitee". Nende näpud aga vana Aabram Pärna ei puutunud. Külas arvati, et punase ohvitseri isa ei tohi puutuda.


Pärast 1934.a., kui külla saadeti ja kolhoosi vastu võeti rohkem vene kommusid ja kui need pandi ka küla elu juhtima ning külanõukogu esimeheks Eesti-Haginkas määrati endine sama küla lehmakarjus, kirjaoskamatu Egor Pushkar, kes allkirja andis ristide tegemisega ja keda hiljem õpetati tähtedega oma nime sirgeldama, muutus ka suhtumine Aabram Pärnasse. Ka tema tehti järsku kulakuks, võttes ära talt ka hääleõiguse.


Kulakutele määrati sel ajal kõrgesummaline obligatsioon, mille tasumine polnud võimalik ja mis siis võimaldas nende kogu vara konfiskeerimise. Nii sündis ka Aabram Pärnaga. Ta vara anti kolhoosile ja mees tõsteti oma majast välja. Aabrami noorem poeg Mihkel, kes oli üle 25 a. vana, loeti selles operatsioonis peremeheks ja Aabram tema perekonnaliikmeks. Kulakuks määratult vangistati Mihkel ja küüditati minema, teadmata kuhu. Aabram naisega jäid maha, asudes elama venna suvekööki ja sauna. Aabrami vend elas siis ise ka ühe Siberisse saadetud kulaku majas, nii et Lembit Pärna isal-emal tuli elada kulaku saunas!


Aabram vist kirjutas Lembit Pärnale, mis temaga tehti, mille peale ohvitserist poeg saabus varsti koju, peatudes mõned päevad isa-ema ja onu juures, kulaku saunas. Lembit Pärn käinud rajooni valitsuses isa kulakuks tegemist selgitamas ja mõni aeg hiljem antud Aabram Pärnale üks maja tagasi koos hääleõigusega. Nooremat venda Mihklit Lembit aga päästa pole suutnud ning see jäänud teadmata kadunuks! Külas pole ka hiljem temast vähematki kuuldud. Küll arutatud salaja, et kas siis teised küla eestlased, kes kulakuina ära veeti, olid suuremad kurnajad kui Aabram Pärn, kellele kulaklus ei lugenud - ja küsiti, et ei tea, mida isa päästmise eest Lembit Stalinile "tõotas"!

Eesti Laskurkorpus teel Kuramaalt Tallinna Raudalu maanteel. Esiplaanil korpuse komandör kindralleitnant Lembit Pärn. Juuni 1945.

Väliseesti ajalehe "Meie Tee" 1971 nr.5-6 põhjal.

 

  •  Stalinil olla esialgu olnud plaan panna Laskurkorpuse etteotsa kindral Laidoner. See plaan olla aga maha laidetud, kuna Laidoner pidavat liiga poolameelne olema. Täitsa usutav, et see nii ka oli. Laidoner oli ikkagi endine Sõjavägede Ülemjuhataja, Eesti armee juht. See info pärineb EKP endiselt juhilt Nikolai Karotammelt. (V. Pinn)
  • Laskurkorpuse ideoloogia. Eesti Armee liideti kohe 1940 Punaarmeega Eesti Territorjaalkorpuse nime all. Hiljem lahinguis oli ülejooksnute arv niivõrd suur, et üksus saadeti tagalasse. Sisuliselt olid mehed sunnitöölised, kes Tööpataljonis nälja, haiguste ja külma kätte surema viidi. Paljud uskusid, et peale natsi- Saksamaa purustamist sekkuvad USA ja Inglismaa, et taastada sõjas kaotatud riikide iseseisvus. Seda lootust õigustas tõik, et sõditi ühiste liitlastena, ühise vaenlase vastu.
  • Laskurkorpuse veteranid pidasid Pärnast lugu.

 

t34-zasowetskujuestoniju"Vabastajate" tankid kirjaga: Nõukogude Eesti eest! Selline oli riiklik juhtiv ideoloogia.

  Kindral Lukas oli mh. VR I/II.jr. kavaler. Suri represseerituna Vene vangilaagris.

eestilaskurkorpustallinnas1945

Olematu vabastamislahing

Nii minevikus ja eriti kaasajal on hästi teada, et mitte mingeid Punaarmee Tallinna vabastamislahinguid ei toimunud. Ühte ja teist selles osas on avaldatud, kuid kaugeltki mitte täit tõde. Legende oli punastele vabastajatele aga vaja ja nii see käiku läkski. Tegelik tõde on hoopis teisene.
Eesti Korpuse vägede ülemjuhataja kindralleitnant Lembit Pärn andis
oma eelvägedele käsu: kiirelt liikuda Tallinna peale ja jõuda sinna, ennetades venelaste teisi üksusi. Kindral ütles oma lähikondlastele veel: Eesti Korpus peab sinna jõudma kiiresti juba ainuüksi sel põhjusel, et venelaste väed ei hakkaks Tallinna rüüstama, elanikke vägistama ja tapma.
Paraku sai rüüstamisi teoks, sest korpuse ridu oli täiendatud pidevalt Venemaa venelastega. Korteritesse tungiti, varasid omastati. Millegipärast oli ivanidel eriti suur haigus kellade suhtes. Röövimistele-marodöörlusele pandi siiski kähku piir ja seda otseselt Pärna käsul. Marodööride osas sai teoks ka karm sõjaaja lahend - mahalaskmine.

Tallinna "vabastamislahingute" punase lipu epopöa

Alljärgnevat olen kitsamates ringkondades rääkinud, kuid laiemaks avaldamiseks ootasin soodsamat situatsiooni. Teatavasti oli Punaarmeel kombeks oma võitude-vallutuste tähistamiseks kättesaadud linna mingisse kõrgesse torni või hoone katusele püstitada punalipp-võidulipp. Sellise käsu andis ka kindral Pärn. Seda oli vaja veel ka näitamaks, et Tallinna ei ole vaja tulistada, sinna lahinguga siseneda ei ole mõtet, sest Eesti pealinn on juba vaba.
Kindrali resoluutne käsk oli võitlejatele antud, kuid käsutäitmisele minejatel ei olnud punalippu olemas. Käsk aga oli vaja tingimata ellu viia. Tankidega Tallinna kesklinna suundudes ja praeguse Musumäe lähedal oleva elamu juurde jõudes (nõukogude ajal ja ka praegu on selles hoones Laste Maailm) märgati, et seal ühe korruse aknast ripub alla hiiglaslik, voodilina suurune saksa haakristiga punane lipp.
Mehed kaua ei mõelnud, tormasid majja ja vedasid lipu tuppa. Saksa haakristiga punase lipu alumine pool käristati ära, roniti tankile ja sellega suunduti Toompeale. Seal Pika Hermanni tornis aga lehvis juba Eesti trikoloor.
Korpuse mehed olid tornis viisakad, selgitasid olukorda ja küsisid seal olevalt erariides isikult luba heisata ka punane lipp. Asjaosaline oli igati mõistlikult arusaav ja lahkelt lubas seda: Noh, kui vaja, siis vaja. Nii heisati see käristatud punaplagu allapoole eesti lippu. Lehvisid need kaks plagu kenasti koos
veidi rohkem kui kaks tundi.
Siis aga sattus Toompeale mingi venelasest kõrge sõjaväelane - kuuldavasti politrukkide sordist. See läks lausa marru ja sülge pritsides kukkus vene keeles röökima. Matt, matt, matt, mis see siis on, mida see veel tähendab. Kohe kõik maha võtta. Kohalolnud alluvad hakkasid täpsustama: mida tähendab kõik maha võtta? Politruk läks uuesti marru: mis, kas te olete turakad, et aru ei saa. Ainult nõukogude võidu punalipp tohib tornis lehvida.
Käsutäitjad ronisid jälle torni, vedasid mõlemad lipud alla ja seejärel heiskasid uuesti vardasse käristatud saksa punalipu. Nii see jäigi lehvima.
Järgmisel päeval aga oli vaja Tallinna vabastamislahingute võidusümboli heiskamist jäädvustada. Nii läks käima kolmas rituaal, sedapuhku õige ja mitte narmendava servaga lipuga. Punast võidulippu heiskama määrati leitnant J. Lumiste. Foto ei tulnud korralikult välja ja nii retušeeriti seda hiljem tublisti. Raportis aga pandi fotografeerimise toimingu sooritamise daatumiks kirja vajalik "vabastamise" kuupäev.
Nii on tegelik Tallinna "vabastamislahingute" punase lipu epopöa. Legendi ja legende on punastele ju läbi aegade pidevalt vaja olnud. Selles osas on nad ikka olnud suured jutumeistrid.

Ajakirjast "Kultuur ja Elu". Kogu artkkel siin: >> Punaolevik.

 

Üks niinimetatud vabastaja ütles kord mulle: «Tead, ma vägistasin sinu kaasmaalase. Ta nuttis ja karjus mulle: onu, ma olen veel väike, ma olen ainult neliteist. Mina vastasin talle – minule kõlbad. Ja kõlbaski.» Ma vaatasin vastikustundega mehe suuri karvaseid käsi ja ütlesin: «Sina ju eesti keelt ei oska. Tüdruk karjus vene keeles. Tähendab, sa vägistasid mitte minu rahvusest tüdruku, vaid oma.» Mees vaikis hetke kohkunult ja teatas siis vihaselt: «Vägistasin – fakt, aga oli ta vene või eesti tüdruk – minule üks kama kõik.»

Teine lugu, mis sõdurid mulle kui eestlasele olid jutustanud, oli hoopis teistsugust laadi. Olevat olnud nii, et kusagil Tapa kandis ühes talus tapsid kolm sõdurit omavoliliselt sea, võtsid hobuse ja vankri ja hakkasid sõitma oma väliköögi juurde. Teel põrkasid nad kokku kindral Lembit Põdraga. «Kust te kõik selle võtsite?» küsis ta vihaselt, osutades seale, vankrile ja hobusele. «Tollest talust,» näitas üks sõduritest käega. «Ah teie tulite siia maale röövima!» käratas kindral, ja juba oli tal käes püstol ja samas kõlas kolm lasku. Sõdur, kes mulle seda pajatas, lisas: «Me oleksime ta enda tapnud, aga kus seda – tal olid automaaturid kaasas.» >> http://www.postimees.ee/?id=96983 

 

Tankidessandis Tallinnale olevat surma saanud vaid üks tanki juht. Ainus lahingus langenu! Veterani (ajastu pitseriga) meenutused:


354laskurpolgukkutl.10.7.82

Eesti Laskurkorpuse mehed 354. laskurpolgu kokkutulekul 1982. Need mehed jõudsid esimestena Tallinna, ennetades sellega venelaste vägivallatsemist linnas. (Pildil: Hämarik, Äär, Käär, Reitsel, Kodurand, Rist, Talve, Jesse, Metssoo, Pekri, Liivak, Erm)

Loe: Tõnismäe haud ja Tallinna vabastamine.


 

 

Esimene eestasest Nõukogude Liidu Kangelane, kommunist, sõjaaegne politruk ja hilisem küüditaja Arnold Meri   (president Lennart Meri onupoeg).

>> Teenistuskäik   >> Arnold Meri: ülesanne oli mulle ebameeldiv  >> Võõrad suled

>> KAS LEPPIMINE ON VÕIMALIK?

>> www.vironia.ee/materjalid/traadik_laskurkorpus.pdf.

 

Sõjafilm "Inimesed sõdurisinelis". Tallinfilm 1968.

Filmi lavastaja Jüri Müür teenis ise sõja ajal saksa armees. Kuid tal õnnestus seda varjata. Film ise on oma ajastu kohtavägagi julge ja avameelne. Nõukogude prokaganda vahele on põimitud ka terake tõelisest korpusemeeste dragöödiast. Tööpataljani elu, mis ei erinenud suurt millegiga GULAG-ist, tappis mehi nälja ja ränga tööga. Kajastatud on ka seda ajaloolist fakti, et mõlemal pool rindejoont sõdisid eestlased. Vaatamata ajatu pitserile, on tegu seni parema eesti sõjafilmiga. Nüganeni "Nimed marmortahvlil" on vaid selle suurepärase ainestikuga raamatu hale paroodia. Sõja tseenid ei kannata mingit kriitikat, samuti ka eesti poiste idiootidena kajastamine. lootust on, et ehk tulevane film "Sinimäed" tuleb tõeline eesti sõjafilm!

 
Taustaks kostuv laul on samast filmist.