KENNEL ARMIRELLI

AUSTRALIAN TERRIERS & SOUTH RUSSIAN SHEPHERD DOGS

AUSTRAALIA TERJER

STANDARD                                                                                                                                                                                                               

AJALUGU

 Austraalia terjeri päritolumaaks on Austraalia.  Inglismaal on see tõug registreeritud 1930-ndatel ja Ameerikas 1960- ndal aastal.

Esimene põliselanik , kes varastel 1800-ndatel  saabuvaid britte vastu võttis, oli metsik koer dingo. Austraalias on aretatud mitmeid koeratõuge nagu austraalia karjakoer, austraalia kelpi, austraalia terjer, austraalia siiditerjer. Viimane on saadud austraalia terjerit yorkshire terjeriga ristates.

Väikesi terjereid, kes olid võimelised töötama ka maa all, vajati võitluses rottide, usside ja muude kahjurite vastu. Neid peeti nii töökoerte kui pere lemmikutena.

Arvatavasti on yorkshire terjer aussi eellane. Neid katkutud-karvalisi koeri ristati cairni terjeriga, et saada karm ja veekindel kasukas ning  šoti terjeriga , et parandada karvkatet ja  peakuju. Dandie  dinmont terjerilt on saadud lustakas ja pehmekarvaline tutt pealael, skye terjerilt pikk keha  ja kikkis kõrvad. Esimene aktsepteeritud värvikombinatsioon oli sinine – helepruun ( blue and tan), edasi tuli ka liivakarva ( sandy) värvitoon.

1896 kirjutati esimene tõustandard ja kasvatajad said konkreetsema pildi, mille pole püüelda. Tõustandardit on korrigeeritud 1947 ja 1962.

(STANDARD)

1906 alustati ausside eksporti Inglismaale. Ameerikasse sattusid nad peale II maailmasõda koju naasnud sõduritega, kes kenasid väikesi koeri meeleldi kaasa viisid, kuid neid ei registreeritu Ameerikas veel niipea. 1960 –ndal aastal tunnustati austraalia terjer Ameerika Kennelklubi poolt 114-nda tõuna registris.

Tänapäeval on aussi endiselt väga populaarne Austraalias, üsna populaarne Ameerikas ja vähem tuntud Euroopas.

Austraalias on koerapidamine üldse äärmiselt populaarne. Umbes 70 % peredes on koerad ja tuhanded koeraomanikud osalevad oma lemmikutega nädalalõpu üritustel – näitustel,  koeraspordi võistlustel jne.

 ISELOOM

 Austraalia terjer on mitmekülgne koer, suurepärane perekoer ja kaaslane. Kui tahad  koera, kellega tööd teha, siis aussis peitub küllaga rõõmu ja tahtmist kõiges kaasa lüüa, on see siis sõnakuulelikkus, agility, teraapia, lendav taldrik või veelgi parem kaevamistööd.                                                                                        

Ta on väike taibukas koer, kes justkui palub, et teda hoitaks pidevas tegevuses ja pakutaks järjest uusi väljakutseid. Anna talle tööd, mis paneb pisut ajusid pingutaja ja ta on täiega rahul. Tema intelligentsi tõttu on mõistlik varakult selgeks teha, kes on majas peremees ja sõnakuulelikkuse koolitus on hädavajalik.

Aussi näitab üles uudishimu kõige suhtes, mis lähikonnas toimub. Terav kuulmine ja suurepärane nägemine teeb temast silmapaistva valvekoera. Topelt karvkattega veekindla kasuka tõttu adapteerub aussi hästi igasuguses kliimas ja ajab ka vähe karvu.   Ta suhtub oma majapidamisse täie vastutustundega. Koerale meeldib kogu perekond, kuid siiski seob ta end rohkem ühe väljavalitud pereliikmega. Aktiivse koerana vajab ta igapäevast hullamist ja väljaelamist aussi kohta öeldakse: „ piisavalt kõrge, et mitte palju muda korjata ja piisavalt väike, et sobida igasse majapidamisse”

 Aussi omanikul peaks oma koeraga lõbus olema. Ta armastab pere tegemistest osa võtta, käia matkadel ja autosõitudel. Ta võib tundide kaupa joosta palli järele, hoida kontrolli all köögi põrandat ja siis lõpuks, kui päevatöö on tehtud minna voodisse suigatama ja ootama hellitusi.                                                                        

Algaja koerapidaja peaks olema eriti vastutustundlik oma uue sõbra suhtes, hoidma teda hästi tarastatud  aias või kindlalt rihma otsas.Vabalt kõrval sörkides võib ta ootamatult jahiobjekti märgata ja söösta kõik muu unustades  tänavaliiklusesse. Seepärast ongi koera ohutuse aspektist elementaarne kuulekuskoolitus hädavajalik – ta peaks oskama istuda, kutse peale  juurde tulla ja üldse käituma nagu härrasmehele kohane. Kunagi ei tohiks teie lemmik vabalt ringi luusida.

Aussi, nagu paljude teiste terjerite jaoks on paras väljakutse sõnakuulelikkuse treening (SK).                               

Austraalia terjer on aga inelligentne koer ja võtab hästi õppust. Sageli kogeb sellise targa ja iseteadva koera koolitaja looma alandlikkust, kui ta õpib oma istu- ja seisa-sid. Aussi on kiire, tähelepanelik ja tark ning eeldab, et peremees on temaga võrdne.

Kokkuvõtteks öeldes on aussi meeldiv ja südamlik  ning pakub nauditavat seltskonda pea kõigile koeraarmastajatele. Eriti kiindub ta lastesse ja vanematesse inimestesse, pakub meeleldi seltsi puuetega inimestele ja on seetõttu hea kandidaat teraapia tööks. Lisada veel hea kohanemisvõime, heatujulisus, sobiv suurus, lahe isiksus ja armastus oma peremehe vastu, jääb viimasel üle ainult leida see aeg, et treenida ja hooldada oma aussit.

Austraalia terjerid on hea tervisega koerad ja  terviseprobleemidest võib neil esineda peamiselt patella luksatsiooni ja silmahaigusi, kuid neidki harva.

Kasutatud materjali MURIEL P. LEE raamatust "AUSTRALIAN TERRIER" SPECIAL LIMITED EDITION   A COMPREHENSIVE OWNER`S GUIDE

 

LÕUNA - VENE LAMBAKOER

                                                                                                                                                                                                                                                                               

 AJALUGU, ISELOOM JA KÄITUMINE

 STANDARD  

Lõuna- vene lambakoerte sünnimaaks peetakse Ukrainat ja sealseid steppe, kus asusid tuntud lambakasvatuspiirkonnad. Kuna oli tarvis  koera, kes kaitseks karja nii huntide kui varaste eest, siis alustas parun Friedrich Falz – Fein sellise vastupidava valve- ja karjakoera aretust. Hispaaniast toodud karjakoerad ristati krimmi hurtade ja kohalike suurekasvuliste krimmi-tatari mägikoertega..

Esmakordselt tutvustati lõuna-vene lambakoera Pariisi tõuloomade näitusel 1913 aastal. Oktoobrirevolutsioon ja Kodusõja aeg sai aga sellele tõule saatuslikuks – hukati tohutu hulk koeri ja  lambakoera nahkadest tehti sõduritele kasukaid. Pärast seda tekkis tõuaretuses vaikne periood. Alles pärast Teist maailmasõda kogusid künoloogid kokku käputäie tõutunnustega koeri ja jätkasid aretust. Lõuna-vene lambakoeri on kasutatud piirivalves, sõjaväes konvoikoertena ja territooriumite valvajatena.. Seda tõugu peetakse praegugi haruldaseks koeratõuks, siiski võib neid mitmetes riikides näitustel kohata.

Lõuna – vene lambakoerte ajalooline kasulikkus väljendub eelkõige selles, et nad valvavad ja kaitsevad kõike seda, mida nad peavad endale kuuluvaks. Sellist valvamist teostavad nad omal algatusel, ilma inimeselt saadud korralduseta ning seetõttu näivad nad isekad ja jonnakad. Nad on muljetavaldava välimusega ja jõulised, pakuvad kaitset ja turvatunnet, kuid neil on ka esmapilgul varju jäävaid ohtlikke instinkte. Vähekogenud koeraomanik ei pruugi neid instinkte märgata ja vaatamata kuitahes heale kasvatusele võib tõu loomus kaitsta ja valvata ühel päeval ootamatult üllatada.

Potensiaalsed lõuna-vene lambakoera omanikud peavad vastutustundlike koeraomanikena tundma hästi selle koera loomust, omama piisavalt autoriteeti ja kogemust ning soovi oma koera kasvatada ja treenida.

Enamus selle tõu esindajatest pärineb militaarsetest kennelitest, kus teatud perioodil aretati neid ekstreemseks agressiooniks, kuid uue standardi järgi aastast 1998 on agressioon diskvalifitseeriv viga. Seniajani ei areta vene koerakasvatajad pehme iseloomuga SRO-sid, küll aga sotsialiseerivad oma kutsikaid kaasaegsemal viisil. Erinevates riikides on taotlused ja aretuse kriteeriumid erinevad. Kui ida riikides soositakse ägedat iseloomu, siis lääne riikides praagitakse need aretusest välja. Seepärast ei saagi kõik koerad vastata ühtsele käitumise, iseloomu ja temperamendi  kirjeldusele. Siiski on neile kõigile iseloomulik, et ühes loomas peitub justkui kaks erinevat koera., neil on justkui kaks erinevat nägu, mida maailmale näidata. Nad jagavad maailma kaheks: minu pere ja mitte minu pere.

Lõuna- vene lambakoerad on sõltumatud, dominantsed, lojaalsed, umbusklikud, põikpäised ja intelligentsed valvajad. Valvamise võime on omadus, mida tuleb tõsiselt arvesse võtta Valve- ja kaitseinstinkti saab hea treeninguga kontrollitavaks muuta, kuid mitte välja juurida. Hästi koolitatud  lõunavenelane ei näita agressiooni, kui seda ei provotseerita, kuid jääb alati umbusklikuks valvekoeraks. Perekonda kuuluvad need inimesed ja loomad, kellega ta omab pidevalt ühist territooriumi ja lähedast füüsilist kontakti. Külalised, kes aeg-ajalt käivad, ei kuulu perekonda. Enamus lõunavenelasi aktsepteerib külalisi peremehe juuresolekul, kui viimane vastutuse enda kanda võtab. Lastega koos üles kasvanud lõuna-vene lambakoer harjub oma pere lapsi kaitsma ja võib mängu situatsioonist valesti aru saades laste mängu sekkuda. Sama võib juhtuda, kui keegi täiskasvanutest muutub liiga ägedaks, koer peab seda rünnakuks enda perekonna vastu ja ei saa seda lubada.

Reeglina ei luba lõunavenelane võõraid loomi oma territooriumile, enamasti nad ka ei mängi võõraste koertega ja enamusi neid pole mõistlik jalutada ilma rihmata. Sellesse peaks tõsiselt suhtuma, et mitte sattuda ebameeldivasse situatsiooni. Vabalt jalutada võib ainult sellist koera, kelle kuulekuses saab kindel olla. Nad kipuvad domineerima teiste üle ja kaitsma oma peremeest ka igapäevastel jalutuskäikudel. Saadavad meeleldi oma bossi, kuid paraku ei soovi alati tehe seda, mida neil kästakse, nad pigem kaalutlevad, kas see on ikka vajalik. Tõug on aretatud sõltumatuteks valvuriks, kaitsjaks ja karjatajaks. Koerad pidid inimese abita koos lambakarjaga hooaja üle elama, loomade joogikohas korda pidama, et rüseluses ei rikutaks kaevu ja kaitsma karja nii kiskjate kui ka varaste eest. Kaasasündinud valveinstinkt tingib umbusklikkuse võõraste suhtes, karjatamisoskus nõuab head vaistu ja mõistust erinevaid situatsioone kontrollida. Need omadused aga annavad psühholoogilise üleoleku ja sõltumatuse tunde.

Koerad vajavad liidrit. Neil on instinktiivne vajadus elada karjas ja selleks võib vabalt olla ka perekond. Nad peavad kindlalt teadama oma positsiooni selles karjas, tundma kodukorra reegleid ja teadma, mida neilt oodatakse. Kui peremees ei hoia oma liidripositsiooni piisavalt kindlakäeliselt, siis dominantne SRO ei jäta kasutamata juhust, et üritada hierarhiaredelil ülespoole liikuda.

Probleemiks võib olla ka see, et koer aktsepteerib ainult ühte pereliikmetest ja teiste üle üritab domineerida. See on lubamatu ja niisugune koer vajab tõsist õppetundi aru saamaks, et tema positsioon ei ole inimesega võrdne.

Kuidas võita ja säilitada liidripositsiooni?

Koerad loevad fantastiliselt hästi inimse kehakeelt. Kui seal on tunda hirmu, abitust ja ebakindlust, siis muutub ka koer ebakindlaks ja loomu poolest dominandina on sunnitud "alfa"-positsiooni üle võtma. "Alfa " on hoiak, millest  õhkub enesekindlust, usalduslikkust, väärikust, intelligentsi ja võimu. Koer tunneb selle suurepäraselt ära , sest tema ema on käitunud "alfana" ja see ilmneb ka näiteks kokkupuutel proffessionaalse koerakoolitajaga.  Niisiis on edu võti selles, kui koerajuht harjub käituma tõelise liidrina, mõjuma enesekindlana, kasutama kindlat tooni jagamaks käske, mitte palveid. Sellisest hoiakust ja sõnakuulelikkuse treeningutest enamasti ka piisab, et koer oma positsiooniga lepib. Siiski üritab pea iga lõunavenelene vähemalt mõne korra oma elu jooksul oma võimupositsiooni parandada. Seda hetke tuleb tabada ja eriti kutsikaeas asjad koheselt paika panna. Alati on lihtsam ohtlikke maneere ära hoida kui neid hiljem korrigeerida.

Eestis pole  see tõug kahjuks kuigi populaarne. Võib-olla on õuekoera pikk ja valge karv  eestlase praktilise meele jaoks pisut liiast ja tõesti võtab korralik karvahooldus ka oma aja. Mõistlik on looma harja ja kammiga harjutada juba kutsikaeas, tehes igapäevaseid lühiajalisi harjamisi lihtsalt harjutamise mõttes. Täiskasvanud koera karva peaks korralikult läbi kammima vähemalt korra kuus.Tegelikult on lõunavenelase karv isepuhastuv. Märg ja porine koer suudab üllatada sellega, et kuivades ta lihtsalt raputab pori maha ja on endiselt nägusa väljanägemisega. Lõunavenelase värvus võib lisaks valgele olla veel kollaka varjundiga, õlgkollane, halli eri varjundid, valge ja hall või hallikirju.

Lõuna-vene lambakoer on tugeva tervisega vastupidav koer, kelle paks karv kaitseb talvel külma ja suvel sooja eest. Pärilikke haigusi ei teata neil olema.

Welcome

Recent Blog Entries

Newest Members