Blueheart´s Koertenõuandla

Koerakuulamine, näitused

Õpetamise aluste teemasse olen toonud erinevate oluliste teemade tõlkeid, kohandanud ja lisanud neile infot vajadusel vastavalt oma nägemusele, osad algautorid teadmata.

Tingitud ja tingimatud refleksid

Nii loomadele, kui inimesele on omane ärritusele reageerimise võime. Vastust ehk reaktsiooni väliskeskkonnast või sisekeskkonnast tulevale ärritusele nimetatakse refleksiks.

Tingimatu refleks: Impulss kui elektriline nähtus liigub mööda närvirakku. Neuriidi kaudu antakse impulss edasi järgmise närviraku dendriidile. Niimoodi liigub erutus mööda närvirakke kuni jõuab kesknärvisüsteemi. Käelöök kehale põhjustab erutuse vastava piirkonna närvilõpmes, mis omakorda tekitab impulsi retseptoorses närvirakus. Erutus kandub seljaajju, kust edasi motoorsesse närvirakku, mis viib impulsi omakorda edasi lihastesse ja subjekt reageerib ärritusele. Alles siis jõuab info ajju.
Aistingut ja sellele järgnenud liigutust tajutakse alles pärast juhtunut. Seega ei läbi impulss peaaju. Niisugust reaktsiooni ärritusele nimetatakse tingimatuks refleksiks. Tingimatute reflekside keskus asub seljaaju hallaines. Tingimatud refleksid aitavad reageerida hädaolukorras. Näited tingimatutest refleksidest: imemine, neelamine.

Tingitud refleks: Tingitud refleksid omandatakse elu jooksul, nt. käitumisrefleksid ja liigutusvilumused (käimine, jooksmine, ujumine). Kujunemine algab peale sündimist. Retseptoorne närv toob impulsi meeleelunditest ja motoorne närv viib käsu lihastele. Sellisel juhul liiguvad impulsid lisaks seljaajule ka peaaju kaudu. Peaaju jaotab impulsid just teatud kohtadesse. Tingitud reflekse juhib aju, mille talitsus on seotud erinevaid liigutusi üksteisega täpselt kooskõlastavate refleksidega.

Tee, mida mööda konkreetne ärritus mööda närve liigub, nimetatakse refleksikaareks.

1. Refleksikaar on tee, mida mööda erutus refleksi puhul levib. Reflektoorne vastus kujutab endast keeruliste protsesside kindlat järjestust:
1) ärrituse vastuvõtmine ja erutuseks transformeerumine retseptoris,
2) tekkinud erutuse levimine tundenärvi kaudu kesknärvisüsteemi,
3) saabunud informatsiooni läbitöötamine (analüüs ja süntees) kesknärvisüsteemis,
4) käskluse kandumine motoorse närvi kaudu reageerivasse elundisse ja järgnev füsioloogiline protsess (lihase kontraktsioon, näärme nõristus jms) ja
5) tagasiside, toimuvast füsioloogilisest protsessist tagasiinformatsioon ajju.

2. Analüsaatorid. I. Pavlovi (1849 – 1936; vene füsioloog, lõi materialistliku õpetuse loomade ja inimese kõrgemast närvitalitlusest) järgi koosneb iga analüsaator kolmest osast.
   1. Retseptor, mis asetseb spetsiifilises (silmas, kõrvas) või mujal organismis (nahas, lihastes,     liigestes, kõõlustes, siseelundeis jm). Retseptori ülesandeks on vastu võtta mõjutusi ümbritsevast    keskkonnast või organismist endast ning neid transformeerida närviimpulssideks.
   2. Juhttee osa, mille kaudu närviimpulsid kanduvad kesknärvisüsteemi; selle moodustavad    perifeersete närvide sensoorsed kiud ja kesknärvisüsteemis paiknevad aferentsed juhtteed.
   3. Tsentraalne osa asukohaga ajukoore mingis funktsionaalses piirkonnas, kus toimub aferentse    informatsiooni kõrgeim analüüs. Iga analüsaator kujutab endast ühtset funktsionaalset süsteemi,   mille iga struktuurielemendimorfoloogiline terviklikkus ja normaalne talitlus on ümbritseva keskkonna    nähtuste tajumise (mõistmise) tingimatuks eelduseks.

3. Analüsaatorite talitlust iseloomustab adaptsioon, s.o omadus koheneda ärritaja toime tugevusega. Adaptsiooni kiirus on eri analüsaatoritel erinev. Kohanemine tekib suhteliselt kiiresti silma ja kõrva retseptorites, liigutusanalüsaatoris aga aeglasemalt, sest liigutuste korrigeerimine eeldab pidevate propriotseptiivsete impulsside saabumist lihastest. Adaptsioon võib olla väga spetsiifiline.

Näiteks kohanedes tugevate ja eriti kõrgete helidega, võib säilida tundlikkus madalate suhtes. Hämaras ruumis nägemisanalüsaatori tundlikkus suureneb ja seetõttu objektide nähtavus paraneb. Vastupidine reageering ilmneb ereda valgusega kohanemisel. Adaptsioonil on suur bioloogiline tähtsus. Ta vabastab närvikeskused ühetoonilisest tegevusest ja võimaldab neil reageerida järjest uutele ärritustele. See annab võimaluse reageerida ümbritseva keskkonna pidevalt muutuvatele tingimustele.

4. Tingitud- ehk omandatud reflekside abiga määratakse organismi vahekord ümbritseva keskkonnaga ja kindlustatakse tema kohanemine alaliselt muutuvais keskkonnatingimustes. Uued, individuaalsed kogemused, mida omandatakse vahetus kontaktis ümbritseva keskkonnaga. Kujutavad endast organismi ja keskkonnavahelisi ajutisi seoseid, mille kaudu organism kohaneb pidevalt muutuvate keskkonnatingimustega. Nad tekivad subjekti elu jooksul, on rangelt individuaalsed ning võivad kaduda ja taas tekkida. Neid võib vallandada igasugune sise- või väliskeskkonna muutus, mis korduvalt ühte langeb tingimatu refleksiga.

Siit tuleneb ka nähtus, et toidu lõhn ja selle nägemine või isegi vaid mõtlemine (näiteks unes nägemine) kui indiferentsed ärritused toovad sülje suhu (subjekt neelatab unes). Iseseisvalt toimides ei kutsu need esile tingitud refleksi.

Tingitud refleksid kujunevad tingimatute baasil. Nende tekkimiseks on vajalik, et;

1) indiferentse e tingitud ärritaja toime ühte langeks ajaliselt ja ajaliselt veidi eelneks tingimatule ärritajale;

2) tingitud ärritaja mõju kinnistataks tingimatu ärritajaga, s.o tingitud ja tingimatu ärritaja toime peavad korduvalt kokku langema. Tingitud reflekside tekkimine eeldab teatud aktiivsust närvisüsteemi seisundis ja refleksikeskused peavad olema puhanud.

Väsinud subjektil on raske uusi tingitud seoseid kujundada, unisuse kõrval on see täiesti võimatu. Ka ühte tegevusse eriti süvenenud subjektil ei õnnestu tavaliselt välja töötada tingitud refleksi teisele tegevusele. Tingitud refleksid on suhteliselt ebapüsivad ja närviteed, mida mööda impulsid kulgevad, formeeruvad elu kestel.

Tingitud reflekse, mis põhjustavad mingi näärme tegevusse astumist, nim positiivseteks. Tingitud reflekse, mis viivad mingi tegevuse lakkamisele, nim negatiivseteks. Bioloogilise tähenduse põhjal liigitatakse tingitud reflekse järgmiselt:

1) kaitserefleksid, mis on suunatud ohu vältimisele;
2) toiterefleksid, mis kindlustavad toidu hankimise ja ümbertöötamise;
3) orienteerumisrefleksid, mille abil organism reageerib uutele oludele;
4) refleksid, mis kindlustavad keha asendi ja liikumise ruumis;
5) sugurefleksid, mis tagavad soo jätkamise.

Tingitud reflekside tekkimisel on erilise tähtsusega orienteerumisrefleks, mida I. Pavlov nimetas uurimisrefleksiks. Kuuldes heli või müra, pöörab subjekt kõrvad, silmad, pea ja kogu keha ärritaja suunas, püüdes seda avastada. Ühteaegu võivad ilmneda muutused ka tema siseelundite talitluses hetkeline hingamispeetus (subjekt on liigse vedeliku eritamiseks avanud suu ja ta sulgeb selle kuulatamiseks), südamefrekventsi muutused jne, mida põhjustab uue ärritaja toime mitmesugustele retseptoritele. Haarates kogu organismi ja tõstes kõikide analüsaatorite (mitte ainult selle, millele ärritus otseselt oli suunatud) erutuvust, võimaldab tema foonil uue ärritaja kiireim analüüs ja vajaliku käitumistaktika väljatöötamine.

Orienteerumisrefleks, tekkides indiferentse ärritaja toimel, on seega hädavajalik eeldus uute tingitud seoste tekkimisel. Ärrituse kordumisel tekib tingitud refleks, samal ajal orienteerumisrefleks kustub.

4. Tingitud refleksidega seoses kirjeldas I. Pavlov ajukoore funktsionaalset süsteemi – dünaamilist stereotüüpi. See on tingitud reflekside ahel, kus refleksid kujunevad ärritajate kindlas järjekorrastoimimisel; iga eelmine refleks kutsub välja järgmise.

Õppimine, kogemuste ja vilumuste omandamine on tegelikult uute tingitud reflekside kujunemine. Dünaamilist stereotüüpi võib nimetada ka harjumuseks. Selle näitena võib tuua subjekti kindla päevareziimi, kus kogu päevane tegevus on saanud harjumuspäraseks, teatud mõttes automatiseerunud, s.o ühele tegevusele järgnevad teine, kolmas jne kindlas järjekorras, ilma et subjekt sellest tahtlikult mõtleks või sellele erilist tähelepanu pööraks.

Praktiline kogemus näitab, et kindlas järjestuses kulgevad tegevused koormavad peaaju koort vähem kui juhuslikud ettevõtmised ja ebajärjekindlus päevareziimi elementides. Ulatuslikud ja järsud muutused subjekti päevareziimis (nt treeningu üleviimine hommikult pärastlõunale või vastupidi) mõjutavad seetõttu ebasoodsalt õppimist ja subjekti käitumist (ta peab energia raiskama uue olukorraga adapteerumiseks mis muudab uute teadmiste omandamise raskemaks, tekitab segadust ja ootamatut käitumist)

5. Kesknärvisüsteemi see funktsioon, mille kaudu teostub kõikide siseelundite koordineeritud tegevus. Ühteaegu muutustega ühes elundis kaasnevad muutused ka teistes elundites, millega püütakse ennetada organismi kui terviku kooskõlastatud tegevuse häireid. Madalam närvitalitlus teostub tingimatute reflekside printsiibil ja selles osalevad peamiselt kesknärvisüsteemi madalamad osad. Ta on allutatud kõrgemale närvitalitlusele. Need refleksid on välja kujunenud evolutsioonikäigus, on kaasasündinud. Refleksikaar on püsiv, muutumatu, selles osalevad kindlad närvid. Hingamine, vereringe, ainevahetus, toitumine. Tekib süljenõristus, kui toit mõjutab maitsmisretseptoreid. Nende abil reguleeritakse ja kooskõlastatakse elundite ja elundkondade tegevust ning kindlustatakse organismi püsimajäämine, kuid ainult muutumatus keskkonnas.

6. Iga tingitud refleksi kujunemine on seotud ajukoore ühtede närvikeskuste erutuse ja teiste pidurdusega. Aju tingitud-reflektoorses talitluses esinevaid pidurdusi võib liigitada välisteks ja sisemisteks. Väline e tingimatu pidurdus on kaasasündinud protsess, milles osalevad kõik närvisüsteemi osad. See on nähtus, mille puhul kahest ühteaegu tekkivast erutusest üks pidurdab teist. I.P.Pavlov kirjeldas välise pidurduse kahte vormi.

1) Lihtsa ehk induktiivse pidurduse puhul tugevam erutuskolle, mis tekib ajukoores ebatavalise välise ärrituse toimel, pidurdab induktsiooni teel kulgeva tegevuse. Näiteks ootamatu ja ebatavaline müra tänaval viib tekkinud orienteerumisrefleksi ajel mõnegi subjekti müra poole uudistama ning pidurdab õpitööd.

2) ülepiiriline pidurdus, ka kaitsepidurduseks nimetatud, tekib vastuseks liiga tugevale, kestvale või sageli toimuvale korduvale ärritusele. Sellise pidurduse kutsuvad esile nt topeltpikk treening. Ühelaadiline tegevus hoiab ühtesid ja neidsamu närvirakke pinge all ning teises topelt osas subjekti aktiivsus paratamatult langeb. Tekkinud pidurdus on närvirakke kaitsva funktsiooniga. Üks kaitsepidurduse avaldumisi on ka uni (peale pikka näitusepäeva, trenni või võistlust magab subjekt sügavalt ja pikalt).

Õppimisteooria

Õppimisteooria on psühholoogiline distsipliin, mis püüab selgitada kuidas organism õpib uusi asju. See sisaldab põhiliselt erinevaid õppimisteooriaid, muuhulgas instinktid, sotsiaalne mõju, jälgimine, ametlik õpe, mälu, miimika ning klassikaline ja operantne õppemeetod. Viimased kaks on loomatreenerite jaoks kõige rohkem huvipakkuvad.

Õpetamine ja loomatreenimine on kunst ja teadus ühes. Üha enam ja enam treenereid ja loomadega tegelejaid leiavad, et õppimisteooria mõistmine aitab neil paremini aru saada looma käitumise põhjustest ning seetõttu aitab valida õige viis õpetamiseks või vigade korrigeerimiseks. Nii, et koolitajad õpivad teooriat õppimise teooriast ning igale koeraomanikule, kes soovib oma koerale midagi õpetada või tema käitumist muuta, on see samuti väga oluline.

Klassikaline ehk “Pavlovi” õppemeetod

Teooria
Klassikalise õppemeetodi tegi kuulsaks Ivan Petrovich Pavlov (1849-1936) oma eksperimentidega (1890-1900) koerte peal. I.P.Pavlov sooritas oma eluajal palju uuringuid ning erinevaid teste iseloomu, temperamendi, mõjutuste ja mittetahtlike reflekside teemal, ka nende kohta soovitan uurida eraldi, et käitumispsühholoogiat paremini mõista ja mitte minna koolituses valele teele. Üks huvitavatest teemavälistest faktidest on, et I.P.Pavlov käis puhkusel iga aasta Eestis (kuni oma poja hukkumiseni) ning alustas puhkust alati samal ajal.

Eksperimendi sisu
Pavlov andis koertele süüa ja mõõtis nende reaktsiooni sellele ehk süljeerituse rohkust. Seejärel hakkas ta enne söögi andmist helistama kellukest. Alguses ei hakanud koertel sülg jooksma enne toidu nägemist. Peale mõningat aega aga hakkasid koerad sülge eritama kella helina peale. Koerad õppisid seostama kellahelinat toiduga. Kui vaadata vahetuid psühholoogilisi reaktsioone, siis kella helin hakkas koerte jaoks võrduma toidu nägemisega.


Klassikalist õppemeetodit kasutavad treenerid kahel otstarbel: Autonoomsete reageeringute treenimiseks (nagu süljeeritus, adrenaliini tõstmine ja alandamine – rahunemine) ilma, et kasutataks otsest mõjutajat, mis antud reaktsiooni esile toob. Luuakse seos stiimuli ja toidu vahel, millel algselt ei ole toiduga mingit seost.

Rahunemine: kui koerale õpetada toitu seostama mingi sõna või häälega (stiimul ehk mõjutaja) reageerib koer sellele mõjutajale automaatselt toidule mõtlemisega. Kui koer mõtleb toidule ei ole ta võimeline adrenaliini tootma (söömine on rahustava efektiga). Kui adrenaliini tootmine lõpeb, lõpeb ka ärritusest tulenev käitumine. N. mittesoovitava käitumise puhul mõjutajale reageerima õpetatud koera saab kiirelt “maapeale” tuua seda sama mõjutajat (häält) kasutades.

Mõjutajaid, millele loom reageerib ilma õpetamata, nimetatakse põhi- ehk õpetamata mõjutajateks (tingimata refleksid).  Nende hulka kuuluvad reaktsioonid toidule, valule ning teistele instinktiivsetele mõjutajatele. Loomad ei pea, näiteks, eraldi õppima elektrishoki peale reageerima. Pavlovi koerad ei pidanud enne õppima seost toidu ja söömisega.

Mõjutajat, millele loomad reageerivad alles peale selle tutvustamist, kogemist, õppimist, nimetatakse teisejärguliseks ehk õpetatud mõjutajaks (tingitud refleksid). Need on mõjutajad, millega luuakse seos põhimõjutajatega. Pavlovi eksperimendis ei tähendanud kella helin alguses midagi. Peale kellahelina seostamist toiduga, tekkis sellest õpetatud mõjutaja. Kui hoiatussignaal seostatakse shokiga õpivad loomad signaali kartma.

Teisejärguline mõjutaja on selline, mida treenitav õpib positiivse või negatiivsega seostama. Näiteks hinded ja raha. Paber, millel on kirjas hinne, ei tähenda midagi inimese jaoks kes ei ole hindega mingit seost loonud. Samas hea hinde saamiseks ja halva vältimiseks ollakse valmis end õppima sundima. Rahal ei ole mingit mõju inimesele, kes ei kasuta sellist süsteemi (bushman). Samas töötavad inimesed väga palju selleks, et seda teisejärgulist mõjutajat saada.

Täpsemalt
Enne seose loomist õpetamata mõjutajaga (toiduga), toob toit esile õpetamata mõjutaja (süljeerituse). Loomulik mõjutaja (hääl) kutsub enne seose loomist esile orienteerumus reaktsiooni aga ei kutsu esile süljeeritust. Koolituse ajal luuakse vahetu seos õpetatud mõjutaja (hääle) ja õpetamata mõjutaja (toidu) vahele, andes koerale vahetult peale häält, toitu. Peale mitmekordset seose kordamist toob hääl ehk õpetatud seos, esile õpetatud reaktsiooni. Kui nüüd õpetamata mõjutaja ehk toit eemaldatakse hääle kõrvalt, muutub hääl üha vähem ja vähem õpetatud reaktsiooni esile toovaks. Spontaanses seose loomises aga, peale puhkeaega, suudab hääl taas hetkeks esile kutsuda koolitatud stiimuli mõju. 

Kasutus
Klassikaline õppemeetod on treenerite jaoks väga oluline, sest raske on anda koerale mõnda asja, mis talle loomulikult meeldib või ei meeldi, õige ajastusega ja nii, et sellel oleks oluline mõju käitumisele.

Teiste sõnadega, raske on visata delfiinile kala kui ta on hüpet sooritamas või sooritab merepõhja kukkunud asja otsimist sadu meetreid vee all. Seega loovad treenerid seose millegagi, mida on kergem loomani “transportida” läbi klassikalise õppemeetodi.

Mõned treenerid nimetavad seda sillaks (sest see loob ajasilla tehtud soovitud käitumise ja preemia vahel). Mereimetajate ja jahikoerte treenerid kasutavad sillana vilet, paljud kasutavad klikkerit, paljud häält.

Operantne õppemeetod

Klassikaline õppemeetod loob seose kahe mõjutaja vahel. Operantne õppemeetod loob seose käitumise ja tagajärje vahel. Seda nimetatakse ka reaktsiooni mõjutajaks, sest ta loob seose looma reaktsiooni (käitumise) ja sellele järgneva mõjutaja (tagajärje) vahel.

Suurimad teoreetikud ja operantse (instrumentaal) koolituse (käitumispsühholoogia) uurijaid olid Edward Thorndike (1874–1949), John Watson (1878-1959) ja B.F Skinner (1904-1990).

Neli võimalikku tagajärge
Igal käitumisel on neli võimalikku tagajärge. Nendeks on:

Kohe algab või saab midagi head;
Midagi head lõpeb või võetakse ära;
Kohe juhtub või toimub midagi halba
;
Midagi halba lõpeb või võetakse ära
.

Tagajärjed peavad olema kohesed või selgelt tegevusega seostatud. Inimesed saavad üksteisele keele abil selgitada seost tegevuse ja tagajärje vahel isegi siis kui asjad toimuvad erinevatel aegadel. Näiteks saad sa öelda sõbrale, et sa teed talle õhtul välja kuna ta aitas sul kolida või lapsevanem saab öelda lapsele, et ta ei ole lubatud laagrisse kuna ta käitumine on olnud halb. Väga noorte lastega, inimestega, kel ei ole keelelisi teadmisi ja oskusi ning loomadega, ei saa me keele abil olukorda selgitada ning tagajärjega seost luua. Looma jaoks peab tagajärg olema seose loomiseks koheselt tegevusele järgnev. Selleks, et oleks võimalik ilma kohese tagajärjeta seost luua tuleb kasutada silda (vt ülalt).

Tehnilised terminid

Meeldiva tegevuse alustamine ja preemia andmine on “positiivne” kuna midagi head lisati looma elukeskkonda. 

Meeldiva tegevuse lõpetamine ja preemia äravõtmine on “negatiivne” kuna midagi head on looma elukeskkonnast ära võetud. 

Kõik, mis soodustab tegevust ehk kutsub tegevust tihedamini esile, teeb seda tugevamaks, või kutsub selle tõenäolisemalt esile, on nimetatud “mõjutajaks

Tihti seostab loom (või inimene) millegi hea algamist või millegi halva lõpetamist kasuliku käitumisega ning kordab tegevust, mis tundus olevat positiivse tagajärje põhjustajaks. Need tagajärjed tugevdavad käitumist, mis neile eelnes. Seega on need “mõjutavad” tegevused. Need on tagajärjed, mille nimel loom teeb tööd, et nad korduksid või säiliksid, seega, need kinnistavad käitumist.

Kõik, mis mingit käitumist vähendab, mille mõjul käitumist esineb vähem, teeb käitumisest nõrgemalt väljenduva, või muudab käitumise vähem tõenäoliselt esinevaks, nimetatakse “karistavaks”. Enamasti seostab loom või inimene millegi hea lõppemist või millegi halva algamist eelnenud tegevusega, mida on hiljem parem vältida ja indiviid ei korda tegevust, mis tundus olevat tagajärje põhjustajaks. Seega on need tegevused “karistajad

Sidudes need terminid nelja võimaliku tagajärjega saame:

Kohe algab või saab midagi head, seega käitumine kordub=positiivne mõjutus
Midagi head lõpeb või võetakse ära, seega käitumine väheneb=negatiivne karistus
Kohe juhtub või toimub midagi halba, seega käitumine väheneb=positiivne karistus
Midagi halba lõpeb või võetakse ära, seega käitumine kordub=negatiivne mõjutus

ehk:

 

Mõjutus

(käitumine tugevneb)

Karistus
(käitumine väheneb)

Positiivne
(midagi lisatud)

Positiivne mõjutus:
Midagi antud, tugevdab käitumist

Positiivne karistus
Midagi antud, vähendab käitumist

Negatiivne 
(midagi äravõetud)

Negatiivne mõjutus
Midagi äravõetud, tugevdab käitumist

Negatiivne karistus
Midagi äravõetud, vähendab käitumist

Pea meeles, et need määratlused lähtuvad käesoleva (ehk parajasti toimuva) käitumise efektist: nad peavad vähendama või tugevdama teatud käitumist selleks, et neid lugeda tagajärjeks ja defineerida kui karistust või mõjutust. Meeldivad asjad, mis on mõeldud preemiaks aga ei toimi käitumise tugevdajana, toimivad rahuldajatena, mitte mõjutajana; negatiivne mõjutus, mis peaks toimima käitumise vähendajana aga mis ei vähenda käitumist on piinamine (negatiivne mittesoovitav mõju: solvamine, ärakasutamine, ahistamine, psühholoogiline- või füüsiline piinamine), mitte karistus.

Positiivne mõjutus
See on kõige lihtsam, kõige efektiivsem tagajärje viis mida treener saab kontrollida (lihtne aru saada ka). Positiivne mõjutus tähendab millegi hea alustamist või lisamist, millegi, mis loomale meeldib ja mida ta naudib. Kuna loom soovib seda head asja veel saada, kordab ta käitumist, mis tundus olema tagajärje põhjustajaks.

Näited positiivsest mõjutusest:
Delfiin saab kala triki eest. Tööline saab palga töö eest. Koer saab tüki maiust juurdetulemise eest. Kass naudib mugavust voodis magamisest. Hunt saab söögi hirvejahi eest. Laps saab magustoidu köögivilja söömise eest.

Koer saab tähelepanu oma omanikelt kui ta haugub. Elevant saab võimaluse sigida rivaalidega võitlemise eest. Laps saab jäätist pideva nurumise eest. Beebi saab süles olla ja lohutust nutmise eest. Koer saab posti nuuskida omaniku sinna tirimise eest. Maiustaja saab maiust masinasse raha panemise eest.

Teisejärgulised mõjutajad ja sillad

Esmane positiivne mõjutaja on see mille meeldivust loom ei pea õppima. See tuleb loomulikult. Kogemus ei ole oluline. Esmased mõjutajad on reeglina toit, vesi, võimalus instinktipõhiseks käitumisteks (n. suguinstinkt) ja sotsiaalsetel loomadel- võimalus suhelda teistega. 

Teisejärguline positiivne mõjutaja on midagi, mille meeldivust peab loom õppima kogemusest. Õppimist saab korraldada kas läbi klassikalise või mõne muu meetodi. Palk on teisejärguline mõjutaja. Püüa näiteks motiveerida last tasudes pangaarvele ülekandega potilkäimise eest, see ei tööta.

Treenerid ja koolitajad loovad sageli seose spetsiaalse teisejärgulise mõjutajaga, mida nimetatakse sillaks. Sild on mõjutaja, millega on loodud seos esmase mõjutaja vahel kasutades klassikalist õppemeetodit. Loomad, kes on õppides omandanud silla, õpivad sellele reageerima samamoodi nagu kohesele positiivsele tagajärjele (preemiale).

Mõjutuste graafik, ajastused ja võõrutus
Mõjutuste graafik määrab ära kui tihti mingi käitumine saab premeeritud. Olemas on viis erinevat graafikut: kindel intervall, varieeruv intervall, kindel koefitsient, varieeruv koefitsient ja juhuslik.

Kindla intervalliga graafik tähendab, et preemia antakse teatud kindla ajavahemiku järgi. Näiteks iga 5 minuti tagant. Palga saamine töötab sama loogika järgi, korra  kuus, kindlal kuupäeval, saad sa tehtud töö eest tasu.


Varieeruva intervalliga graafik tähendab, et preemiad jaotatakse erinevate vaheaegade tagant. Vahel on selleks viis minutit, vahel kolm, vahel seitse, vahel üks. E-mail töötab sellisel põhimõttel. Teatud erinevate ajavahemike tagant saad sa e-maili (kellele on see siis hea, kellele halb asi), ja sellest vastava mõjutuse.

Kindel koefitsient tähendab, et tegevust korratakse mingi arv kordi, nende kohta on üks preemia viimase arvu ajal. Kindel koefitsient 1:3, iga kolmas tegevus kinnitatakse preemiaga. Koefitsiendi kasutamine muudab mõnede inimeste ja loomade puhul soorituse laisaks kuna nad teavad, et esimesed kaks korda ei too preemiat ja kolmanda eest saab preemia igal juhul. Mõned tehased töötavad selle põhimõtte järgi: tööline saab kindla tasu iga kümnenda kokkupandud asja eest. Kindel koefitsient 1:1 tähendab, et iga korrektset käitumist premeeritakse.

Varieeruv koefitsient tähendab, et mõjutused jaotatakse lähtudes õigete soorituste arvu keskmisest.  Varieeruv koefitsient 1:3 tähendab, et tavaliselt üks igast kolmest käitumisest saab autasu. Selleks võib olla sooritustest esimene, kolmas või hoopis neljas (juhul kui neljas jääb arvestatud keskmise sisse). Seda nimetatakse ka varieeruvaks mõjutusgraafikuks.

Juhusliku graafiku alusel ei ole loogilist seost käitumise ja tagajärje vahel. Nii töötab näiteks käsitus saatusest.

Kui preemiat ei tule peale käitumist, mida on minevikus premeeritud, võib käitumismall kaduda. Seda protsessi nimetatakse võõrutuseks. Varieeruv koefitsiendi graafik teeb käitumise võõrutusele vähem alluvaks. Kui sa ei ole harjunud saama preemiat peale iga saavutust, ei loobu sa saavutuste heaks vaeva nägemast kohe peale paari korda kui preemiat ei ole tulnud. Niimoodi töötavad hasartmängud peale "võidumaitse" ehk preemia kogemist “olgu, ma seekord ei võitnud aga järgmine kord äkki võidan”.

Kui käitumine, mida on tugevalt minevikus mõjutatud, ei saa enam mõjutust võib kogeda nn. võõrutus laengut. Väljendub see selles, et treenitav sooritab tegevust uuesti ja uuesti aktiivsuse laenguga.

Võõrutus laengu parimaks näidiseks on liftisõit. Näiteks, sa sõidad iga päev sama liftiga ning oled harjunud, et nupule vajutades tuleb lift, uksed avanevad, sa sisened, uksed sulguvad ja lift viib su soovitud kohta. Nüüd kui ükskord nupule vajutades lift ei reageeri siis, kas sa mõtled kohe, et ma lähen trepist või proovid sa enne nuppu uuesti vajutada ja uuesti ja tugevamalt ja erinevate vaheaegade järgi ja uuesti ja uuesti?

 Enamus olulisematest sooritustest saavad preemiat iga kord. Sa ei pea iga kord n. istumist premeerima maiuse või palliga aga sa premeerid seda alati mingi tagasisidega ehk tähelepanuga, “tubli”, “hästi” vms.

Kui esinevad olukorrad, kus sa ei saa kuidagi ühtegi moodi soovitud tegevust positiivselt mõjutada (n. võistlused), pead sa ehitama võõrdumise vastu puhvri kasutades treenimisel varieeruvat koefitsienti. Muidu pole asjal erilist mõtet ja tulemused kannatavad tugevalt.

Hoiatused positiivse mõjutuse kasutuses
Kui looma käitumismall on hirmust tulenev võib sinu mõjutus kinnitada hirmunud käitumist. Nii juhtub kui sa lohutad hirmunud looma või last enda vastu surudes, kallistades, tema juurde kükitades ja pikalt paitades/patsutades ja kaastundliku häälega lohutades.

Ajastus peab olema alati õige. Kui loom on soovitu hästi sooritanud (n. istu) ja sa (ei jõua enne) premeerid alles peale looma sooritusest vabanemist (maiuse juurde sirutus, liikumine) või vea tegemist (kohalt liikumine, külili laskmine, mujale vaatamine), premeerid ja kinnitad sa preemiaga mittesoovitud tegevust, treenitav kinnistab endale selle kui soovitud mõjutuse esiletooja ning hakkab edaspidi alati seda soovitu osaks pidama.

Preemia peab olema piisav, et esile kutsuda soovi seda uuesti saada. Pehme kiitus ei ole mõne koera jaoks piisav (aga mõjub ülevoolav ja rõõmus kiitus) ja mõnda motiveerib ainult tükk kõige hõrgumat rooga (juustust ei tee väljagi) või üldse ainult lemmikmänguasi jne.

Preemiat võib treenitav hakata seostama isikuga kes seda annab. Kui treenitav saab aru, et tal on võimalik saada sinupoolt kasutatud preemiat teiste käest või mujalt igal ajal, ei ole treenitaval enam motivatsiooni mõjutusele reageerida.

Treenitaval võib sinu valitud preemiast “isu täis” saada ja preemia ei ole enam motiveeriv.

Mõjutused tugevdavad käitumist. Kui sa ei soovi, et treenitav prooviks pidevalt leiutada uusi käitumisviise (n. pakkudes erinevaid elemente treenerile) siis ära kasuta sellise käitumise esinemisel positiivset mõjutust. Kasuta positiivset mõjutust ainult selleks, et saada treenitav midagi tegema.

Negatiivne karistus
Negatiivne karistus vähendab käitumist võttes ära midagi head. Kui treenitav naudib midagi või sõltub millestki heast, väldib ta selle hea kaotamist. On tõenäoline, et treenitav ei korda käitumist, mis eelnes hea asja kaotamisele. Sellist tagajärge on aga oluliselt raskem kontrollida.

Näidised
Lapselt võetakse tema mänguasi ära, kuna ta kakles teise lapsega. Aken teise ahvi aedikusse suletakse kui ahv hammustas treenerit. “See auto ei liigu rohkem (Anni sünnipäevale), kui te lapsed kaklete!”. Koer pannakse rihmaotsa ja viiakse pargist ära selle eest, et ta tuli kutse peale sinu juurde (see toob esile tahtmatu tulemuse, kus koer ei taha enam kutsepeale juurde tulla). Puberteedieas laps pannakse koduaresti halva käitumise eest. Delfiini treener jalutab koos kalaämbriga minema kui delfiin käitub agressiivselt. “Ma ei räägi sinuga enam, peale seda, mis sa tegid”.

Teisejärguline negatiivsed karistajad
Treenerid ei näe tavaliselt vaeva selleks, et luua seost negatiivse karistuse ja tegevuse või hääle vahel (negatiivne sild). Seda nimetatakse vahel ka “deltaks” või diskrimineerivaks stiimuliks. Mõned koeraomanikud teevad suure vea kutsudes koera enda juurde ning seejärel kasutades negatiivset karistust viies nad lemmiktegevuse juurest ära. Samamoodi saab luua inimesele negatiivse seose positiivse tegevuse ajal juurde kutsumisega n. huvitava mängupealt kutsub sind keegi "korraks" enda juurde, kui sa lähed siis aga viiakse sind mängujuurest ära: tekib seos kutsuja, kutse ehk mõjutaja ja negatiivse ehk hea tegevuse äravõtmise vahel. Järgmine kord hea meelega kutsele ei reageerita või ignoreeritakse seda täiesti. 

Positiivne karistus
Positiivne karistus on selline, mida kasutatakse käitumise vähendamiseks. Termin positiivne ajab sageli inimesed segadusse, sest tavaliselt tähendab ju positiivne midagi head, rõõmsat, tunnustavat, lõbusat jne. Tegemist on siinkohal tehnilise terminiga, mis tähendab millegi lisamist või alustamist. Samuti tasuks meeles pidada, et siinkohal ei saa mitte treenitav karistatud (halva käitumise osanikuks kuna tegi midagi moraalselt valet), vaid tegevus, mida treenitav tegi (teiste sõnadega vähendatakse ebasoovitavat käitumist). Õigesti kasutatud positiivne karistus on parim ja kiireim viis võõrutada treenitav ebasoovitavast käitumisest. 

Näidised
Koera haukumist karistatakse sidrunipritsiga (kaelarihmal). Juhi kiiruseületamine toob talle trahvi, lubadest ilmajätmise või uuesti eksamile saatmise. Beebi käsi saab kõrvetada kui ta puudub pliiti. Jalutamine tähelepanuta, püsti läbi madala ukseava, saab karistatud pea äralöömisega. Kõigil nendel juhtudel vähendab tagajärg (positiivne karistus) vahetus tulevikus sama vea tegemist.

Teisejärguline positiivne karistus 
Kuna positiivne karistus, nagu teisedki mõjutajad, peab järgnema vahetult ebasoovitavale käitumisele või olema selgelt ebasoovitava käitumisega seotud selleks, et olla edukas, on teisejärguline positiivne karistus väga oluline.  (Seda eriti juhul kui karistus ise saab olema midagi eriti vastumeelset või valusat). Paljud koeratreenerid loovad silla keelava sõna “ei” või “fu” ja mingi negatiivse mõjutaja vahel (luues seose sõna ja tagajärje vahel).

Hoiatused kasutades positiivset karistust
Kõik tegevused on tavaliselt motiveeritud neile järgnenud positiivsest tagajärjest ehk preemiast. Isegi karistuse puhul on preemia tihti olemas. Näiteks: kiskja peab üle elama suuri riske ja valu selleks, et saada toitu kätte. Nad võivad saada tugevalt vigastada saagi hammaste, sarvede, küüniste, kapjade löökidest aga nad jätkavad saagi püüdmist. Sel juhul preemia saagi näol kaalub üle karistused isegi siis kui need on dramaatilised.

Positiivse karistuse ajastus peab toimimiseks olema suurepärane. Ta peab ühtima täpselt tegevusega selleks, et ta toimiks. Kui su treenitav jääb sulle vahele ebasoovitava käitumisega nii (n. käsil on mõne asja lõhkumine), et ta märkab sind, ehmatab ja lõpetab lõhkumise, sina aga karistad teda selle eest siis ei karista sa lõhkumist vaid sinule tähelepanu pööramist ja ka siis kui sa koera tegevuse pealt riidlemisega ehmatad ja jätkad riidlemist kui ta on tegevuse lõpetanud. Sama toimub kui ebasoovitava tegevuse pealt tavatud koer tuleb või hakkab sinu juurde tulema (vahel koeraomanike poolt liigitatud ka “andeks palumiseks” ) ja sa temaga riidled, teda karistad. Edaspidi ei tule treenitav sinu juurde vaid kohe sind märgates ja karistusega seostades, põgeneb, kaitseb ennast või tardub. Pea meeles! Loom ei loo seost karistuse ja lõhutud asja vahel ükskõik kui palju sa sellele karistuse ajal käega näitad.

Eemaletõukav tegevus peab olema piisav selleks, et lõpetada ebameeldiv tegevus selle kestel, ning peab olema suurem kui ebameeldivast tegevusest (n. närimisest) saadud preemia (närimislihaste trenn, hammaste kasutus, mõnu lammutamisest ja sisu avastamisest, igemete sügelus hammaste vahetusel jne). Mida suurem on treenitava kogemus tegevusest tuleva tagajärje preemiaga, seda eemaletõukavam peab olema positiivne karistus, et vähendada või lõpetada ebasoovitav käitumine. Väga ebameeldivaks ja kõige mõjusamaks on reeglina just ignoreerimine ehk tähelepanu äravõtmine ja teise tuppa viimine (karjast eemaldamine). Rünnanud koerale luuakse aga vahetu seos rünnatuga pannes ta rünnatu ette selili (kõrge agressiooni/preemia vastu kõrgem alluvus/karistus).

Alusta väikesest eemaletõukavast karistusest (ignoreerimine) ja liigu vajadusel tugevamaks (teise tuppa rahunema viimine). Kõigi ohtlike käitumiste treenimiseks kasuta treeneri abi, ära tee seda kunagi üksi. Vigu tehes võib probleemne käitumine veelgi süveneda või sinu vastu pöörduda. Kui treenitav harjub kiirelt karistusega ja ei näita parandatavas käitumises paranemise märke, ei ole sellel käitumise parandamisest suurt kasu. Ole ettevaatlik, et sa karistust kasutades ei looks seost karistuse ja enda vahel (käega löömine, peks, karjumine, koera pikaajaline  shokeerimine või terroriseerimine). Sellega saavutad ainult niipalju, et treenitav tegeleb südamerahus ja suure naudinguga ebasoovitava käitumisega edasi ainult, et ta ei tee seda mingil juhul sinu juuresolekul!

Füüsilised karistused võivad tekitada füüsilisi traumasid ja psühholoogilised karistused võivad tekitada psühholoogilisi traumasid, mõlemad koos ka mõlemat!

Positiivset karistusviisi kasutades võib ebameeldivat tegevust ebasoovitava tegevuse pidurdamiseks kasutada ainult niikaua kuni see lõpetab ebasoovitud käitumise. Mingit põhjust ei ole ega positiivset tulemust ei anna see kui sa karjud treenitava peale minut aega, peksad teda või ahistad muul viisil pikemalt. Selline tegevus on igati vale ning käib piinamise alla. Kui sa leiad, et pead ühte karistusviisi kasutama ühe tegevuse lõpetamiseks rohkem kui kolm korda ning tegevus ei ole vähenenud ega kadunud, ei vähenda sa oma käitumisega treenitava ebasoovitavat käitumist vaid ahistad, terroriseerid, piinad treenitavat. Tema aga ei saa aru mida temast tahetakse, mida ta valesti tegi või miks sa nii teed (ehk kasutegur on 0, halvemal juhul muutub kasutegur kahjuteguriks): shokk, tardumine, õpitud abitus.

Karistajad suruvad käitumise maha. Kasuta positiivset karistust selleks, et treenida treenitavat mitte tegema ebasoovitavat tegevust.  

Negatiivne mõjutus
Negatiivne mõjutus vähendab käitumist lõpetades või äravõttes midagi halba või ebameeldivat. Luues treenitavale paremad olud, premeerid sa teda sellega ning vähendad võimalust, et ta kordab käitumist mis kestis siis kui sa lõpetasid tema jaoks halva asja.

Selleks, et kasutada negatiivset mõjutust peab treener või koolitaja omama kontrolli selle halva asja üle, mida ära võetakse. See tähendab tihti ka seda, et treener peab ise selle halva asja või olukorra koera jaoks looma. Luues halba asja või olukorda on oht  aga hoopis vähendada seda käitumist, mis toimus sel ajal kui halba asja hakati looma (kasutatakse tahtmatult valele asjale positiivset karistust).

Üks suurimatest mõjudest halva asja eemaldamisel on kergendus. Teine lähenemine negatiivsele mõjutusele on see, et sa lood koera jaoks kergenduse aga loomulikult see omakorda loob sellest positiivse mõjutuse näite, luues midagi head- kergendus. Segadusse ajav?

Näited
Poov kaelus lastakse lõdvemaks kui koer liigub treenerile lähemale (treener on tõmmanud kaeluse pingule ebasoovitava käitumise ajal. Viga: treener on tõmmanud kaeluse pingule soovitud tegevuse ajal).

 “Ma ei räägi sinuga enne kui sa vabandad!” (luuakse pinge ja süütunne n. peale solvamist ning antakse võimalus selle lõpetamiseks –vabandus- treenitava poolt valitud ajal, peale vabandamist tekib treenitaval kergendustunne süüst vabanemisel).

Peale karjast 5 minutiks eraldamist laseb treener ta toast välja (karja tagasi). Kõrva näpistamine lõpeb kui koer võtab aporti suhu. Päitsed lastakse lõdvaks kui hobune aeglustab sammu. Auto alarm kustub kui sa paned turvarihma kinni. Jätkatakse sõitu Anni sünnipäevale kui lapsed on vaikseks jäävad. Kinnivõetu vabastatakse kui tema eest makstakse nõutud summa. Piinamine lõpetatakse kui ohver avaldab soovitud info. Beebi lõpetab nutu kui ema teda toitma hakkab. 

Teisejärguline negatiivne mõjutus
Treenerid ei loo tavaliselt seost mingi mõjutuse ja negatiivse asja vahel. Pideva negatiivse, füüsilise või verbaalse, karistuse vältimiseks ja ajastuse parandamiseks ning paremaks kontrolliks võib algaja seda teha.

 Sisemised mõjutajad ja karistajad
Treenerid ei suuda kahjuks kontrollida kõiki mõjutajaid ja karistajaid. On palju looduslikke ja kaasasündinud faktoreid, mis mõjutavad looma käitumist ja millede üle ei ole sinul mingit kontrolli aga mis omavad ikkagi olulist mõju sinu õpilasele.

Mõned neist tulevad koera enda sisemaailmast- enda reaktsioonid. Kergendus stressist, valust või igavusest on tavalised mõjutajad ning mõned isetoimivatest mõjutustest on üleval hoitud just tänu nendele.

Näiteks: koer haugub kui tal on igav, inimene närib oma küüsi või suitsetab sigaretti sest see alandab stressi. Autojuhid kihutavad, sest see tekitab adrenaliini ja on “lahe”. Süütunne on sisemine karistaja, mida osad inimesed tunnetavad.

Autor: Stacy Braslau-Schneck, tõlge ja täiendused autori loal: Kärt Pingas

Levinumad koertekoolitus  meetodid

Karm koolitusmeetod

28 aastat enne B.F.Skinneri poolt ´38 aastal avaldatud teost “Organismide käitumine”, töötas Saksamaal politsei kolonel Konrad Most (-1954) välja oma treeningteooria, mille ta avaldas aastal 1910 (inglise keeles 1954) raamatus “Koerte treenimine”. Konrad Most, keda peetakse koeratreenimise esiisaks, treenis koeri 1906.a., I Maailmasõja ajal. Tema raamat kujunes paljudele koeratreeneritele erialaseks "piibliks" ning on siiani paljudes politsei ja sõjaväekoerte treeningprogrammides kasutatav. Kuigi tema tehnikad, mis põhinevad kaelarihma ja karistuse kasutusel, on tänapäeval liigitatud liiga karmide alla, on tema meetodid samuti põhinevad operantsele koolitusmeetodile, nagu näiteks pehme koolituse alla loetud klikkerkoolitus meetod.

Karmis koolitusmeetodis kasutatakse operantse koolituse põhimõtetel negatiivse ja positiivse karistusena ebainimlikke võtteid hirmu (kõrgenenud stressi) tekitamiseks. Seda selleks, et tekitada koerale valu ja äärmuslikku ebamugavustunnet, tuues esile üliterava ja kiire reageeringu mõjutusele. Hirm tekitab kõige kiirema reaktsiooni. Samas on hirmule reageerimisel mitu erinevat võimalust ja kuna treener ei suuda ette ennustada kuidas koer erinevatele hirmudele reageerib on ka tulemused reeglina ebastabiilsed ja kontrollimatud (n. koer istub küll kiirelt aga lömitades). Karmis koolitusmeetodis kasutatakse shokki, elektrit, ogasid, piitsa, karmi kaelust, ja valu ning ebamugavust tekitavaid liigutusi. Karmi koolitusmeetodit õigesti kasutades ning vastavalt koera iseloomule kohandades (ühele koerale on kõvem hääl sama efektiga mis teisele kõrva röökimine), saab seda meetodit kasutades koolitustulemused kõige kiiremini ning väiksema vaevaga. Samas on väga suur oht vigade tegemiseks ja koera piinamiseks. Karmi koolitusmeetodi kasutusel peab preemia olema tasakaaluks sama tugev kui nt. valust saadud shokk. Puhtalt karmi koolitusmeetodit kasutavad ebakindlad treenerid, kes ei oska koera lugeda ning ei oma kannatust loetu tõlgendamiseks ning treeningus kohandamiseks. Enamasti kasutatakse karmi koolitusmeetodit segatuna teiste meetoditega,  tänapäeval peaaegu üldse mitte.  

Positiivne mõjutus ehk pehme koolituse vundament

See on üks kõige populaarsematest ning edukamatest treeningtehnikatest. Meetod töötab premeerides koera (tema lemmikmaiuse, mänguasja või tegevuse ning kiitmisega) iga kord kui ta teeb midagi õigesti. Mittesoovitav käitumine preemiat ei too. Positiivne mõjutus õpetab koerale seostama tegevust millegi heaga ning nii julgustades teda seda tegevust järgmine kord kordama. Jälgi, et sa ei annaks preemiat iga kord kui koer midagi teeb vaid ainult siis kui ta teeb midagi soovitut õigesti (raskemaid elemente õppides premeeritakse ka siis kui liigub õige tegevuse poole ehk väiksemagi edusammu puhul, järk järgult liigutakse premeerides edasi soovitu poole n. puudega inimese abikoerale ukse sulgemise õpetamine). Kui soovitud käitumine on ideaalselt omastatud, jäetakse aeglaselt üle minnes füüsiline preemia ära ja piirdutakse ainult kiitusega.

Amichien bonding ja karjateooria (pehme koolitus)

Amichien bonding on viimase 14 aasta jooksul saavutanud suure populaarsuse, olles oma loomalähedase tõlgendusviisiga paljudele loomulikuks valikuks koertega suhtlemisel. Amichien bonding ja koerakuulajate areng sai alguse Monty Robertsi (hobukuulaja) hobuseõpetus tehnikast ning arendati välja Jan Fennelli poolt, Inglismaal. Jan Fennelli poolt kirjutatud esimene raamat “Koerakuulaja”, on viinud amichien bondingu tehnika üle maailma ning teinud sellest ühe edukaima. (Amichien bonding on liide prantsuse keelsetest sõnadest ami- sõber, chien-koer ja inglise keelsest sõnast bonding-side). Kasutades raamatus kirjeldatud tehnikaid koerte mõistmiseks ning õpetamiseks saab iga koeraomanik kiirelt aru kui drastilisi, positiivseid muutusi toob see lähenemisviis nende suhtes ja üksteisemõistmises. Lähenemine on rajatud koera kehakeele õppimisele ja tundmisele ning karjateooria (hierarhia) järgimisele. Kui sa õpid õigesti lugema oma koera käitumist, saad sa koera enda keeles temaga suhelda, viisil, millest ta aru saab ning õpetada nii koera positiivsel moel. Amichien bonding ei ole treeningviis ega kiire lahendus, see on elustiil. Seetõttu peavad selle harrastajad edukaks suhtlemiseks  koertega, sellele end pühendama. Kui sa lähed võõrale maale õpid sa samuti ära selle maa keele ning suhtled elu lõpuni selle maa elanikega loomulikult selles keeles.    

Jalutus- ja kaelarihma treening  (enamasti karmi ja pehme koolituse segu)

Tundlikumaid koeri saab treenida kasutades tavalist kaelarihma. Jonnakamate isendite puhul kasutatakse poolpoovat kaelust. Sõnakuulmatud, ülekäte läinud ja agressiivsed koerad koolitatakse selle viisi järgi pearihma abil (“Gentel Leader” või “Halti”).

1970.-date paiku kasutas Inglismaa üks kuulsamaid koeratreenereid, Barbara Woodhouse, oma televisiooniseriaalis edukalt poovat kaelarihma ning muutis selle kasutuse tänu sellele väga populaarseks. Kogenud treeneri käes võib see valik olla ka väga edukas aga kogenematu käes võib tekitada loomale kahjustusi, psühholoogilisi ja füüsilisi traumasid ja isegi surma (poomine).

Agressiivsete ja ettearvamatute ning tugevate koerte treenimiseks kasutati vanasti ka ogakaelust. Ogakaelust pannakse kaela ja võetakse ära sellelt ühe liite äravõtmist ning kaelas külge panemist, ogakaelust ei tohi kaela panna üle kaela. Ogakaelus tekitab terava valuaistingu ning kogu kontroll põhineb koera reageeringul (enda pidurdamisel) sellele. Ilma kaeluseta, vale ajastuse ning kasutuse puhul muutub koer endiselt kontrollimatuks. Valuaistingu kasutuse ja inimese poolt tehtavate veaprotsentide (eriti algaja kui puudub veel kannatus) tõttu ei soovita seda koertepeal kasutada.

Pearihma kasutuses tuleb meeles pidada, et seda kasutatakse (nagu teisigi jalutus-ja kaelarihma treeningu osi) käitumismalli (ümber)õppeks ning ajutiselt, mitte elustiilina ja pidevalt. Kui koer ei ole negatiivsest mõjutusest õppinud ise järeldama käitumise ebavajalikkust ning sellest võõrdunud on koolitus olnud vigase ajastusega ja/või ülepingutatud ja ebatõhus.

 Klikkerkoolitus (pehme koolitus)

Klikkerkoolitus ja selle kasutus põhineb operantsel õppeviisil kasutades klikkerit sillana.  Vilekoolitusest arendati Gary Wilkes ja Karen Pryori poolt välja klikkerkoolitus, mida tutvustati laiemale publikule aastal 1992. Klikkeri hääle ja toidu vahel luuakse tugev seos (traditsiooniline õppeviis) ning seejärel kasutatakse klikkerit sillana (operantne õppeviis). Seos luuakse klikkides, iga kliki järgi koerale tugeva stimulaatoriga preemia andmisega. Ajapikku jäetakse maius ära ning klikk toimib ise sama reaktsiooni esile toovana, mis preemia (preemiana saab kasutada nii maiust, palli kui muud, antud koera kõrgelt motiveerivat lemmiktegevust).

Eesmärgiks on vähendada tegevuse ja preemia vahele jäävat ajavahet, luues klikkeri kui kiirema premeerimisvõimalusega, silla, tegevuse ja preemia vahele. Seetõttu on premeerimisprotsessi ajastus õigem ning vigu tekib raskemini. Klikkerkoolitusega on võimalik loomale õpetada väga mitmetahulisi ja komplitseeritud ülesandeid lammutades nad lahti väiksemateks osadeks ning luues sellega võimaluse premeerida koera väga edukalt klikiga, iga väiksemagi edusammu eest. Klikkertreeningut ei saa hääle kasutuse tõttu kasutada grupis sest sinu klikk ajaks teised koerad segadusse rääkimata mitmest korraga tehtavast klikist.

Viletreening (pehme koolitus)
Vilekoolituse leiutajateks ja väljatöötajaks oli 1940.-datel, Keller Breland, Marian ja Bob Bailey. Vilekoolitust alustati meres elavate imetajate õpetamisel kaugkontrolli saavutamiseks. Viletreeningutel kasutatakse ultrahelisid, mis kostuvad väga kaugete vahemaade taha ning mida nende kõrge sageduse tõttu kuulevad ainult väga hea kuulmisega loomad nagu näiteks delfiinid, hobused ja koerad. Viletreeningut kasutatakse edukalt just jahikoerte puhul kaugkontrolli saavutamiseks. Nad toimivad oma kauge vahemaa taha kostva heli tõttu väga edukalt kaugkäskude andmisel. Viletreening on väga spetsiifilise ülesehitusega (sina ju ei kuule ise vile häält ega näe koera reaktsiooni sellele mitme km kauguselt) seetõttu tuleb seda õppida kindlasti ainult kogenud treeneri käe all.

Kuulsaimad koertetreenerid läbi raamatute ja teleekraani

Konrad Most (-1954) 28 aastat enne B.F.Skinneri poolt ´38 aastal avaldatud teost “Organismide käitumine”, töötas Saksamaal politsei kolonel Konrad Most välja oma treeningteooria, mille ta avaldas aastal 1910 (inglise keeles 1954) raamatus “Koerte treenimine”. Konrad Most, keda peetakse koeratreenimise esiisaks, treenis koeri 1906.a., I Maailmasõja ajal. Tema raamat kujunes paljudele koeratreeneritele erialaseks "piibliks" ning on siiani paljudes politsei ja sõjaväekoerte treeningprogrammides kasutatav. Konrad Mosti meetodid põhinevad sunnile ning ei tööta ebakindlate, närviliste ja väga tugeva iseloomuga kõrgelt dominantsete koerte puhul. Konrad Most on ise nõustunud sellega väites nii: “Mõned raske tüübiga koerad keelduvad koolitusele allumast hoolimata kõige energilisemate vastumõjutuste (ehk tugeva peksu) kasutamisele treeneri poolt, sellised koerad on treenimiseks kõlbmatud”. Siinkohal tuleb meeles pidada, et Most valis koeri treeningutele vastavalt sõja ning teenistusvajadustele ning seetõttu prakeeris kiirelt välja kõik kes ei allunud tema koolitusmeetodile. Kahjuks järgitakse sama põhimõtet suuresti ka tänapäeval igal pool maailmas nii tipus võistlevate-kui politsei koerakoolitajate seas.

Dildei (Saksamaa) motivatsioonitreening Gottfried Dildei käsitleb treeningfilosoofiat kui sellist ning lähtub koolituses motivatsioonipõhisest treeningust. Ta alustas ise aktiivse Schutzhund võistlustel osalemisega ning peale 1908 otsustas täiskohaga treeneriks hakata ning võistlustest loobuda. Dildei raamatutes ja videotes on läbikõlav moraal: Ta seab küsimärgi alla kas meie kui treenerid, koerakoolitajad, juhendajad, õpetajad, omame õigust tekitada loomale valu selleks, et saada ta endale alluma või osaleda võistlusspordis ilma, et me uuriksime enne kõiki võimalikke motivatsioonilisi meetodeid läbi ja lõhki.  Tema enda vastuseks oli luua treeningprogramm mis kasutab koera loomulikku motivaatorit ilma, et alla anda püüdest saavutada koolituses täpsust. Dildei eraldab viite põhimotivaatorit: toit, mäng, saak ja kari.  Meie eesmärk treeneritena on “õpetada koera kes on motiveeritud”, see tähendab aktiveerida koeras motivatsioon mis lubab tal teha tööd ja õppida läbi rahuliku, keskendunud ja nauditava intensiivsuse. Dildei kasutab erinevaid motivaatoreid erinevatel eesmärkidel, kaks kõige võimsamat nendest on toit ja mäng. Tema meetod lubab korrigeerimist ainult tõsiste sõnakuulmatuste puhul selle asemel, et korrigeerida koera siis kui ta alles õpib (vigu lihtsalt lihvitakse samal ajal kui aidatakse koeral edu saavutada). Lisaks, korrigeeritakse ainult siis kui koer on kõrge motivatsiooni all. Kui ta seda ei ole peab ta olema enne üles erutatud selleni, tavaliselt toiduga. Sel viisil ei demoraliseeri korrigeerimine koera, ta õpib korrigeerimistest ning on võimeline veelgi intensiivsemalt keskenduma oma põhipreemiale ning selle saavutamiseks vajaminevatele ülesannetele.  

Barbara Kathleen Vera Woodhouse 9.05.1910-9.07.1988 Sündinud Iirimaal, Dublinis kolinud 1919 peale isa surma UK sse, Headingtoni.  Alustas ülikoolis loomateaduse õpetest ning treenis argentiinas aastaid hobuseid. 1930 hakkas ta hobusetreeningute ja kasvatuse kõrvalt koerakasvatajaks ja kennelipidajaks. Teleesinemistega alustas ta 1980, 70 aastasena oma kuulsas sarjas “Treenimine Barbara Woodhouse´i moodi”. Televisioonisaadete kaudu tõi ta populaarsust rihmakontrollile põhinevale treeningule kasutades poovat kaelarihma. Õpetus rajanes tugeva füüsilise mõjutuse (korrigeerimise) kasutamises reaktsiooni kujundamisel. Koeri korrigeeriti poova rihmaga tugevalt korrigeerides ning vajadusel kaelarihmast üles tõstes. Koolitusmeetod mida tänapäeval loetakse karmi meetodi alla.

Keller Bramwell Breland USA (26.03.1915- 17.06.1965) Oli Ameeriklasest psühholoog kes õppis koos oma naise Marian Kruse Brelandiga biheivioristi B.F Skinneri juures Minnesota Ülikoolis. Nendest said esimesed õpetatud loomapsühholoogid. Koos mängisid nad olulist rolli teaduslikult tõestatud humaansete koeratreening meetodite arendamises, edendamises ning laialdases kasutuses.

Karen Pryor, USA s. 14.05.1932, mereloomade treener ja käitumispsühholoog, klikkerkoolituse leiutaja, hobusetreener. 

Ed Frawley, USA, Kennel Leerburg Koolituses kasutab karjateooriat ning korrigeerimist (ka füüsilist). Treening algab karjateooriale põhineva, motiveeriva lähenemisega ning kui alustalad on selged ning piiranguid tuleb kinnistada keerulisemates olukordades, lisatakse korrigeerimine. Leiab, et 75% kuulekusest tuleneb karjateooriast (karjastruktuuride paikapidavusest kodus) ning 25% kuulekusõpetusest (ehk sihipärasest trennist). Koer armastab oma karja liikmeid aga ei austa neid ning ei järgi seetõttu automaatselt nende poolt soovitut, õpetatut. Koera ei saa armastusega ennast austama, austus tekib ainult läbi töö, õpetuse ja kogemuste. Inimene peab kõigepealt korda seadma karjahierarhia ning alles seejärel liikuma õpetamisega edasi.

Ekard Lind (s 1945 Austria) Muusik ja koertekoolitaja ja kooli pidaja, innovatiivsete koertekoolitus abivahendite leiutaja, koeratantsu harrastaja. Tema koolitusabivahendid agilitis sobivad kõige väiksematelegi kutsikatele ning videod teevad nende kasutamise lihtsaks ja meeldivaks. 

Dr. Dorit Feddersen Petersen (s.1948, Saksamaa) Veterinaar, käitumispsühholoog ning uurija. Õppis veterinaariat Hanoveri Ülikoolis. Alates 1975.a. töötab ta Kielis zooloogilises instituudis koduloomade osakonnas. Kuulsaks sai populaarsete teaduslike trükistega ning televisiooni debattidega teemal võitluskoerad (võitluskoerte all peeti silmas nii koerte-kui ka roti- ning pullivõitlusteks aretatud tõuge ning nende ristandeid). 1993 aastal sai ta oma teaduslike uuringute ning töö eest Münheni Ülikooli Felix Wankel Tierschutz Forschungspreis´I preemia.

Põhilised uurimus objektid teiste seas olid:

  • kodukoera eellaste ja sugulustõugude (hundid, koiotid jne) käitumisuuringud loomulikes elutingimustes.
  • Hundi kodustamine, kodukoera kujunemine ja areng. Uuringus keskenduti erinevate koeratõugude ning huntide käitumisahelate analüüsile ning sarnastuste analüüsile. Uuringud toimusid võrreldavates, loodud looduslikes olukordades. Rõhk uuringus agressiivse käitumise uurimisel.
  • Koostöö ja võistluse erinevuste uurimine (looduslikes tingimustes erinevate organismide võistlus nappide ressursside jagamisel).
  • Sotsiaalse mängu funktsionaalsus, võrdluses kodukoerad ja metsikud koerad.

Võitluskoerte debattiga seoses uuring: ähvardamise ning kakluse funktsionaalsus hundi ja kodukoera puhul; uuriti kas inimene suudab tõu aretusega mõjutada koerte agressiivset käitumist.

Guenther Bloch (s.1953 Cologne, Saksamaa) künoloog ja autor. Huntide uurija. 1977 lõi Eifelis (Rendsburg, Saksamaal) koertefarmi kus ta alustas koerte käitumise jälgimist ja analüüsi gruppides. Koos Erik Zimeni ja Elli H.Radingeriga lõid nad Huntide kaitse ühingu. 1993-1996 juhtis mõningaid uuringuprojekte Poolas ja Kanadas elavate huntide põhjal koostöös Dr. Paul Paquetiga (Calgari ülikoolist).  Alates 8.maist 2005 tegeleb projektiga “Tuscani koerte project” mis uurib kodukoerte gruppe 3 aasta vältel. Avaldanud kokku viis raamatut huntide ning koerte käitumisest ning mitmeid teaduslikke uuringuid koeraajakirjades.

Linda Tellington Jones Koertetreener ning käitumispsühholoog kes keskendub käitumisprobleemide lahendamisele massaazi ning keha tundlikkuse abil koera lõdvestades ning koolitusele vastuvõtlikumaks muutes. Esimest korda kuulsust võitnud 1970 oma TTouch (Tpuudutus) meetodiga. Eriti tulemuslik kui soovitakse koera koolituses üle saada loomulikust hirmust erinevate asjade eest (ka tekkinud hirmudest ning tõketest ülesaamiseks). TT puudutus koosneb lihtsatest üle keha kasutavatest ringjatest liigutustest ning erinevatest abivahenditega (nt. spetsiaalsete traksidega) keha tõstmisest (ehk mõjutamisest). Meetodi omandamiseks ei ole vaja süvendatud anatoomia alaseid teadmisi seetõttu on meetod ka lihtne ning populaarne. Meetod loob parema kehatunnetuse ning sideme koera ja omaniku vahele.    

Jan Nijboer (s. 1960 Holland) autor ja koertetreener. Sündinud Hollandis, elab Saksamaal, sotsiaal-õpetuse terapeut ja koerte aretaja, peab koertekooli, lõi oma lähenemise treeningule nimetusega Natural Dogmanship (Looduslik koerte treenimiskunst).

Tema meetod otsib holistlikku algust sõbralikule ja õiglasele õpetusele, keskendudes koera loomule. Koera instinktipõhine käitumine on võetud põhjaks ning püütud seda juhtida sotsiaalselt sobivas suunas. Koera ja omaniku vaheline suhe luuakse alustel mis meenutavad pigem koerte või huntide vahelist suhtlusmeetodit. Kasutusel kokkuvõtlikult nii instinkti kui karjateooria. 

Cesar Millan s. 27.08.1969 USA Dogwhisperer “koeralausuja” Sündinud Mehhikos, 1990 kolinud USA-sse, kuulus telesari sai alguse 2004.a. kogemusi koertega üle 20. aasta. Vanaisa eeskujul isehakanud treener kes on õppinud töö käigus koertepsühholoogiat.

Kasutab koolitusmeetodite selgitamiseks energiatasemeid. Koolitusmeetodid lähtuvad karjateooriast, kasutavad eelkõige juhi rahulikku füüsilist hoiakut ja koera juhtimist läbi vajalike aspektide rahuldamise (füüsiline ning psühholoogiline koormus, kontroll ja rutiin). Õpetus toimub enamasti läbi kehakeele, rihma ning füüsilise zestilise sekkumise (puute).  

1998 aastast hakkas pidama koerakarja. Koertekarja ja enda käitumisest järeldusi tegema ning õppima, sellest saabus arusaamine, et ta suudab karja kontrollida.

Tema põhi juhendid: “Rules, boundaries, limitations, love.. energy, calm assertive”

Treenib inimesi ja koolitab umber koeri. Rohkem probleeme inimestega kuna koerad ei võta minevikku ja tulevikku edasises arengus arvesse, nad loovad vahetu seose asja ja tegevuse vahel. Pahad mälestused ehk mineviku saab kustutada hea seose loomisega. Inimesega nii lihtne ei ole seega vajavad nad ka rohkem trenni koera mõistmiseks. Lühidalt: Kinnitab, et jalutuskäik on väga oluline. Hommikune jalutuskäik peaks kestma vähemalt 45 minutit, (loob sideme, kinnitab juhistaatust, loob aimatava kontrolli). Jaluta koera iga kord enne söötmist ning enne kui teda pikemaks ajaks üksi jätad. Sööki anna koerale ainult rahuliku äraootava käitumise juures. Anna koerale oma käitumisega teada, et sul on teatud käitumismuster mida sa soovid, et ta järgiks. Väldi koera ebakindluse kinnitamist oma käitumisega toites probleemset käitumist omapoolse kiituse, riidlemise, karistuse või lohutamisega. Ära jaga hellitusi ja kiitust koerale kelle käitumine ei ole korras, see ainult süvendab käitumist. Esita koera ajule üleskutseid. Koerad elavad olevikus ja täie rinnaga.

Telesarjas toob probleemsete koerte puhul kiirelt esmakohtumisel välja vead omaniku käitumises ning demonstreerib ning tutvustab õiget käitumismalli. Võrdluses omanik koeraga ja Cesar koeraga, loob psühholoogiliselt positiivse ning hea aluse omanikule arusaamiseks, et tegemist ei ole koera vaid omaniku käitumise veaga. Lõpetuseks peale vajalik arv koolitusi (uue käitumismalli kasutamist) näidatakse positiivset tulemust. Koolitusmeetodi tutvustamine ning juhendid on selged ja hästi arusaadavad. Hoiab koolituse võimalikult lihtsa ning hästi arusaadavana.

Victoria Stilwell 1969 USA näitlejana alustanud käitumispsühholoog; Sündinud Inglismaal, kolinud mehejuurde USA-sse 1999. Tema esimeseks õpetajaks koertetreener Ken Cochrane, UK. Koolituspõhimõtted lähtuvad psühholoogilisest taustanalüüsist, toetuvad karjateooriale ning käitumise analüüsile. Telesari “Its me or the dog” kus probleemse käitumisega koertele, peale eelanalüüsi päeva,  tehakse järeldused ning luuakse omanikult koolitusgraafik ning jagatakse elementaarseid juhendeid käitumises. Saade lõpetatakse soovitud positiivsete tulemuste esitamisega. 

Amy Moore USA, esimene kuulus mustanahaline koertetreener, süüdistatud koerte piinamises. Treeningmeetodina kasutab elektrit kaela ja kubeme piirkonnas. Samuti karmi koolitusmeetodi esindaja kuigi oma sõnavõttudes väidab muud.

Jan Fennell UK- kasvataja ja treener, koerakuulaja. Pikemalt tema meetoditest Amichien Bonding alas. 

Stanley Coren USA psühholoogia professor ja uurija kes on tunduks saanud koerte intelligentsust puudutava raamatusarjaga.

Sophia A. Yin USA California. Veterinaar ja kirjanik spetsialiseerunud looma käitumispsühholoogiale. Ta on kirjutanud suure hulga artikleid San Francisco kroonikale ning peab biokeemia ning loomade käitumisalaseid loenguid California Ülikoolis. Ta on avaldanud kaks raamatut ning loonud üle 40-ne treeningvideo. 

Hans schlegel  Shveitsi koertetreener, päästeteenistus

Nina Pfarr Saksamaa, koertekooli omanik, koertekoolitaja, õppinud koerte käitumisepsühholoog. Treeningmeetod positiivne pehme koolituse pooldaja ja ainult erakoolitus ja koera eripära arvestamine. Kasutavad klikkerit, haltit, pikka treeningrihma, motivatsioonivahendeid.

Perdita Luebbe Scheuermann (Darmstadt) Tunnustatud koertetreener ning koerteakadeemia rajaja, Saksamaa. 

Karen Overall, Veterinaar  biheiviorist, Professor Pennsylvania Ülikoolis. Kirjutanud mitmeid raamatuid ning artikleid koerte käitumispsühholoogiast. Mõned tõlked on leida ka siit kodulehelt Juhendid; probleemkoerad 2 alast.

Augsburger (1973) Inimpsühholoogia, käitumispsühholoogia. Tuleb kasuks koerte-ja nende omanike koolitusel enda olukorrast kõrgemale või eemale tõstmisel ärrituse korral. Peale aastaid pereterapeudi tööd lõi Augsburger mõiste “carefronting” ehk hooliv rinne kirjeldamaks enda poolt väljatöötatud kommunikatsiooni mudelit. Ta rõhutas, et hooliv rinne, asjakohane piisav hoolimine, et vastu reageering anda on võtmeks efektiivse suhtluse loomisel ning viisiks isikutevahelises suhtluses ning tööga seonduvates olukordades suhelda mõjusalt ning austusega. Augsburger ehitas oma mudeli ümber mõiste, et konflikt iseenesest on loomulik ja normaalne. See kuidas inimesed näevad ja lähenevad konfliktile ning töötavad läbi konfliktseid olukordi, mõjutab nende omavahelise suhtluse arengut.

Ta rõhutas, et vaikne eemaldumine suhtluses, kasutades ebaaustavaid, halvustavaid kommentaare või käitumismalle, on ennasthävitav, kuna iga suhtlus on just nii hea kui hea on kommunitakstioon. Selleks, et hooliv rinne toimiks peavad mõlemad pooled olema valmis välja ütlema oma tunded ja väärtused; mõlemad pooled peavad tundma, et teine isik on võimeline ja valmis tööd tegema selleks, et teda mõista. Selle meetodi kasutamine nõuab inimeselt kindlasti julgust. Oma tegelike tunnete tagasihoidmine ei ole siinkohal kindlasti heateona tõlgendatav, pigem on see heasoovlik valetamine. Kui inimene on endast välja viidud või vihale aetud austuse puuduse tõttu võib viha energeetika muutuda loovaks jõuks, mis laseb sel isikul vastata ebaaustavale käitumisele hooliva rindega. Kasutades hoolivat rinnet ebaaustava käitumise vastu eeldab erimeelsuste arutamist selgel, austaval ning ausal viisil. 

Augsburger arendas 1981 hoolivat rinnet edasi integreerides sellesse mõiste andestusest. Kui inimesed üksteisele andestavad on nad mõlemad vabad üksteise mõistmiseks ning tajumiseks. Andestus laseb ära viha, süüdistamise ja vältimise; andestades jõutakse kokkuleppele minevikuga lastes minevikul jääda minevikku, seega lastes õigel ja õiglasel suhtlusel areneda.  

Hiljuti toetasid kriitilist vastasseisu Recently Patterson, Grenny, McMillan ja Switzler (2005), mõiste mis on sarnane hooliva rinde mõistega konfliktsetes olukordades kus panused on kõrged. Nimetatud autorid rõhutasid vajadust alustada südamega, küsides endalt järgmised küsimused:

Mida ma tahan saada, enda jaoks, sellest suhtest? Mida ma tahan, et teised saaksid sellest suhtest? Mida ma tahan sellest suhtest üldiselt, millisena tahan seda näha?

Profesionaali vastus peaks olema: “Ma soovin teha koostööd, et pakkuda turvalist ja tulemuslikku koolitust keskkonnas kus kõik osapooled on üksteisega arvestavad”.

Patterson on lisanud, et vastasseis sisaldab endas sulle liiga teinud poolele oma seisukoha ja tunnete välja ütlemist. Kui keegi teeb sulle liiga või astub käitumises üle piiri, tuleb teda selle käitumise eest silmast-silma sundida vastama oma tegude eest (öelda kuidas tema sõnad sulle mõjusid ning uurida mis eesmärk oli nende ütlemisel).

Lisa: Vastasseis ei tohi olla ründena ülesehitatud, ei tohi sisaldada isikule viitavaid sõnu nagu “sina” ning lisana isikulisi süüdistavaid sõnu nagu tegid, ütlesid. Muuda lause ülesehitus neutraalseks ja sisu lõpus arutavaks või imestavaks (ma ei saanud aru miks nii pidi ütlema? Mis kasu sellest pidi tekkima?)

Sotsiobioloogia (evolutsiooniline psühholoogia)

Käitumine sõltub suurel määral esivanematel miljonite aastate jooksul evolutsiooni käigus kujunenud geneetilistest kohanemistest. Need kohanemised aitasid esivanematel ellu jääda ja järglasi saada ning mõjutavad käitumist ka tänapäeval.

Mõned sotsiaalse käitumise aspektid, mis on ilmselt geenide poolt mõjutatud ja on seega kohanemised:

keel: kehakeel ja sotsialiseerimine. Koeral on kaasasündinud võime sotsiaalses grupis üles kasvades omandada selles grupis kehtivad reeglid kehakeele ja hääletoonide abil. Seega sotsialiseerumis võime on kohanemine, mis soodustab ümbritsevate isikutega suhtlemist ja seega ka ühiskonnas ellujäämist ja sinna sobimist. Kriitiline periood – kui koer ei viibi teatud kriitilises vanuses sotsiaalses keskkonnas, siis on tal hiljem palju raskem sotsialiseerida kui mitte võimatu.

 
Biheiviorism ehk käitumise psühholoogia
B F Skinner (1904 – 1990)

Kogu käitumine on kogemuse teel õpitud. Õppimine toimub järgmiselt:

     (a)    indiviid teeb kogu aeg midagi;
(b)  
mõned teod toovad kaasa meeldiva tagajärje (hüvituse), mõned ebameeldiva (karistuse);
(c)   
meeldivaid tagajärgi toonud tegude edasise sooritamise tõenäosus tõuseb, ebameeldivaid tagajärgi toonud tegude tõenäosus langeb. Tehniliselt väljendudes tähendab see, et tegude tagajärjed kinnistavad käitumist.

Sellist õppimisprotsessi nimetatakse operantseks.


Instinktiteooria
William McDougall (1871 – 1938)

Käitumine on määratud kaasasündinud instinktide poolt.
Instinktide hulka kuuluvad ellujäämis-, ema-, jahi-, valve-, karja- ja enesealalhoiu instinkt.

Instinktipõhine käitumisahel
Instinkt-tärkamine-käivitamine-eesmärk-rahulolu

Käitumist mõjutavad tegurid
Vanus
Sugu
Juht
Ühiskond
Kogemused

Kaasasündinud tegurid
Välimus
Närvisüsteemi tervis
Füüsiline tervis
Instinktid

Kui rahulolu puudub tekib frustratsioon* (psühholoogiline pingeseisund, mille põhjustab eesmärgile jõudmist segav tegelik või kujuteldav takistus) Kui inimene narrib koera millegagi nii, et pakub (n. sööki, palli, mänguasja) aga ei anna ja nii mitu korda järjest, tekitab see koeras frustratsiooni ning ta kas loobub antud asjale üldse reageerimast või nõuab saaki rünnates. Mina kogesin seda 9 aastaselt kui soovisin maal elavat ketikoera lahti lasta ja teadsin, et ta ei tohi samas ketijuurest ära minna. Põgenemise vältimiseks lasin ma ta ketist lahti ning kohe kui minujuurest kaugemale tahtis minna, panin ta jälle ketti; peale 3 korda tekkis koeras tugev frustratsioon, mille tagajärjel karistas ta mind hoiatava hammustusega näkku. Ma ei mänginud kunagi enam tema ketiga ja tema ei näidanud peale seda ühtegi agressiivset märki minu vastu, sõbrad olime endiselt tema surmani.

Toit= rahustav toime, motivaator (mänguasi, pall, maius)=ergutab
Kui koer käitub mingis kohas üleerutunult ning püüab sealt põgeneda, kasuta toitu. Vii ta sinna kohta kui häirivad ärritajad puuduvad ning toida teda seal.

Kui koer instinktile ei allu saab teda treenida ainult kas karjainstinkti ära kasutades või kui seda ei ole siis äärmisel juhul puhtalt tehnilise lähenemisega.

Hangitud motivatsioon=ümbrusest tulev motivatsioon (teiste koertega mängimine).
Kui on vajalik mingis olukorras hangitud motivatsiooni ära hoida siis vii hangitud motivatsioon sellelt alalt ära üle teise kohta ning loo sellega seal seos. Näiteks treeningplatsil ära lase koeri üksteisega mängima vaid tee seda platsist veidi eemal nii ei teki koeral iga kord platsile jõudes seost vale käitumismalliga.

Mälupilt= lõhn, selle tugevus, ümbrus
Kui koer kardab siis tuleb esimene kord trenni teha teistest eraldi, et ei oleks teisi koeri ega inimesi, kes võivad hirmutada. Põhjuseks võivad olla omaniku kartus või ärritus, vähene eelnenud jalutuskäik, aiakoerad, halb kogemus, vähene sotsialiseeritus jne.

Tehniline lähenemine
Koerale tehakse (vajadusel füüsilise) suunamise ja kindlameelse järjepideva nõudmisega selgeks mida temast soovitakse ning premeeritakse sunnile allumist. Ehk karjainstinkti järgi juht ütleb järelikult nii peab.

Jahiinstinkt

Jahiinstinkt= saagi ajamine, hüpe, haaramine, kinnihoidmine, murdmine, saagiring (koer jookseb saagiga ühe ringi, et uhkeldada mul on sul ei ole= rahulolu võitja tundest ja korda läinud pingutusest:preemia).

Läbi karjainstinkti saab arendada jahiinstinkti, sel juhul on tegemist tehnilise käitumisega, mis tuleneb sellest, et peremehele meeldida.

Instinkti tõstmine:
Mõnda instinkti saab tõsta teist ei saa. N. kui koer jookseb korra pallile järgi ning saab selle eest seose loomiseks õigeaegse preemia= saab preemiaga jahiinstinkti tõsta.
  • Hea tulemuse saavutad ainult õige instinkti ärriti (preemia) valikuga.
  • Kasuta lämbumise vältimiseks viskel ainult neid palle millel on nöör taga; ilma nöörita võib kasutada ainult neid palle, mis on piisavalt suured, et nende diameeter ei ühti maksimaalselt avatud suu diameetriga!
  • Asju ei tohi koeral suust ära tirida (sellega võtad sa ära koeralt rahulolu). Palli äravõttes tekita usaldust, paita, kiida ja premeeri (nii, et koer annab palli sulle ise kätte).
  • Pea meeles, et tirimine, peitmine, saagiga uhkeldamine ja sinu ümber hüpates mängima kutsumine on kaasasündinud omadused ning selleks, et sina ja sinu juhend omaks tugevamat mõju peab see ka nendest tugevam mõjutus olema.
  • Kui muud ärritajad on meeldivamad või tugevamad ei tee koer toidu eest soovitud asja kuna toit pole tema jaoks piisavalt tugevalt mõjutajaks. N. maius kassi tagaajamise vastu ei tööta, palli tagaajamine või mäng võib aga töötada.
  • Näidatakse saaki ja lastakse selle järgi joosta seda n. ise nööriga järgi vedades või käega nina ees liigutades ja eemale tõmmates (mitte saagiga lähenedes). Töötab ainult siis kui koeral on tekkinud väike frustratsioon ehk sellest tegevusest on tekkinud ärriti (ära üle pinguta, väiksest ärritist piisab) .
  • Kui koer rabab palli loiult võib selle talle kätte anda ainult töö tulemusena. Viska koerale pall, kui ta jookseb sellele järgi ja võtab suhu ning keerab sinu poole, näita talle teist palli ning kohe kui sinu poolt tulema hakkab viska see teisele poole. Kasuta esinevaid maapindu (kallakuid ja tõuse, põlde ja heinamaad, liivast, mullast ja liivast, jõge, järve või merd). Nii õpib ta ka sinule palli tagasi tooma, mitte ainult haarama. 
  • Koer suudab õppida ka vaatluse teel. Selleks on vaja ka teist koera, kes soovitud elementi juba oskab. Paned treenitava koera 1,5m rihmaga kohale kinni ning mängid temast paar meetri kaugusel teise koeraga pallimängu ning lased mängides elementi sooritada. Narrimise / mängimise korda ära tee üle 15 minuti. Koer õpib kadedusest teiselt koeralt.
Karjainstinkt
  • Koer on loomult karjaloom ning vajab täiuslikuks eksisteerimiseks karja.
  • Igal karjal on oma hierarhia ehk alluvusjärjestus.
  • Koera jaoks ei pea karjajuhiks olema inimene, selleks võib olla ka pere kass või papagoi.
  • Karjajuht kindlustab enda koha oma käitumisega, mis ei ole mitte agressiivne vaid enesekindel. Karjajuht läheb üle agressiivsusele ja füüsilisele vägivallale alles viimase võimalusena peale hoiatamist. Seda sel lihtsalt põhjusel, et kaklused võivad juhti tugevalt haavata ning ta kaotab olulised, juhistaatuse tunnused nagu karjale toidu ja kaitse organiseerimine, mida haavatud ega nõrk juht teha ei suuda. Juht võtab vastutuse, motiveerib, juhendab, käsib kui vaja, kiidab ja premeerib. Positsioone karjas reguleeritakse kehakeele abil, ülevalt, alustades juhist lõpetades viimase alluvaga. Karjajuht seisab looduses karjale alla vaadates künkaotsas ning toetab kohtudes alluvale käpa või koonuga kaelale või turjale=kodus püüab karjajuht seista samuti kõrgemal kohal: trepil, voodil, tugitoolil, hüpata inimese peale või isegi lauale. Karja liikmed kaitsevad reviiri samal ajal kui juht kogu tegevust juhib. Kui karja juht ründab siis ründab kogu kari.
  • Kui inimene ise ei usu, et ta suudab koera juhtida ja endale allutada siis ei usu seda ka koer kes loeb ideaalselt selleks vihjeid andvat kehakeelt ehk käitumist. Nõrk inimene peab distsipliini abil ümber adapteeruma dominantset juhi käitumist jäljendades. Erinevad karjad, karjaliikmed ja suhted, erinevad iseloomud ja käitumismallid loovad palju erinevaid konfliktseid olukordi, mis koera segadusse ajavad. Kõik probleemid tulevad pere ehk karja seest. Kui inimene on koerale toeks ning ei kasuta käske, juhendeid, signaale (mõjutajaid) mõttetult siis on koera käitumine adekvaatsem.
Karjainstinkti tugevdamine
Kontakt, usaldus, peitus, mäng, koolitus. Hierarhia mitte anarhia, jalutamine. Ebameeldivas, hirmutavas või ähvardavas olukorras on väga oluline, et sa käituksid koera jaoks juhina muidu hakkab loom ennast ja oma karja ise erinevatel viisidel kaitsma (agressiivsus koerte ja/või inimeste vastu) või jookseb minema (ilutulestik). Karjainstinkti tugevdavat käitumist kasuta igal pool ja pidevalt ning sa saad koolitus tulemuse lihtsamini läbi selle. Väga kindlad graafikujärgsed rituaalid tekitavad muutudes stressi, segadust, isegi paanikat, seetõttu peaks neid vältima ning kasutada pigem graafikut. mis aegajalt muutub nii, et ei teki mitme asjaga seonduvaid muutumatuid rituaale. Näiteks: alati ühel ajal jalutamaminek: tekitab koeras segadust ja paanikat või välja nõudvat, inimest käsutavat käitumist kui juhtub, et ei saa õigel ajal minna n. sul on pikk telefonikõne või oled nikastanud jala, või on sind väljas midagi kinni hoidnud ja sa ei ole koju jõudnud; pere lahkumisrituaalid; kindlalt kujundatud seosest lahkumise, üksiolemise, igavuse ja teadmatuse, segaduse vahel tekitavad üksindusahistust ehk suurt stressi jne).

Kui koeral on madal oma mina siis ei tohi omanik ennast kehtestada ega mingil viisil tugevaid juhisignaale välja anda. Mängides tuleb sellistele koertele enesekindluse tõstmiseks jätta võit ja preemia (mänguasja) võib jätta nende kätte.
Liiga dominantse koera puhul võib talle süüa anda ainult juhendi õige soorituse eest.
Juurdetuleku probleemid- proovi süüa anda ainult taskust ja tulemise peale. Kodus jäta kuni käitumise paranemiseni toitmine ära.
Ebakindlad ja dominantsed koerad vajavad rahu ja aega mõtlemiseks- selleks tuleb kasutada puuri, rahu ning lõõgastust. Söömise ja magamise ajal seda tüüpi koera ei tohiks segada (ka inimene ärritub kui tal tekk uneajal pealt tõmmata või söömisel lusikas käest lüüa).
Teist koera juurdevõttes tuleb mõlemat kohelda võrdselt. Mõlemale samapalju preemiat ja samapalju kiitust, samapalju tähelepanu ja korraga süüa ning mänguasi mõlemale ehk sina reguleerid juhina nende karjastaatust. Sama võib teha ka varieeruva intervalliga (kord üks kord teine enne) ja samuti vastavalt sellele kes soovitult käitub (on rahulik), eesõigust andes. Kui seda ei tehta tekib ilmajääjal tahe oma taset karjas tõsta ning teisel oma kõrgemat kohta kaitsta: peres tekivad kaklused= puudub juht.
Paaris aremad loomad ei keskendu reeglina inimestele vaid moodustavad ise oma karja ning lähtuvad pigem üksteisest kui inimesest (käivad koos ringi, teevad üks ees-teine järgi tegusid). Selle vältimiseks peab inimene andma selgeid karjajuhi signaale (selleks, et kriisiolukorras lähtutaks juhist mitte ei joostaks koos minema).

Suguinstinkt

Oleneb suuresti hormoonidest, paarituste arvud ei ole siinkohal olulised. Tugeva suguinstinktiga koerad ületavad kergelt takistusi ning on energilisemad ning erksamad. Suguinstinkti saab kasutada ebakindlusest ülesaamiseks.

Instinktipõhine mõjutus

Maius ja innustav hääl: puudub jahiinstinkt
Pall: jahiinstinkt,
Pall ja nuts: teenistuskoerad

Teenistuskoerad:Vajavad tugevat juhti ning selgeid juhiseid. Neid juhitakse kõrval ja käemärkide abil. Koera motivatsioon langeb kui omanik on aeglane. Motivaatoriteks sobivad teenistuskoertele hästi maius, nuts ja pall.

Näksimine: näksimisega väljendab ta frustreerumist kuna tema jaoks on õppimine igav (ei ole piisavalt raske või kiire).

Karjakoerad: ülimalt tundlikud karjajuhi käsklustele, seetõttu peavad juhtimisliigutused olema täpsed ja hästi kontrollitud. Liigsed käsklused= ebakindlus ja hämming. Nad omastavad kiiresti ka valed liigutused ja vead. Preemiaks sobivad pall ja maius.

Terjerid: Vajavad kindlakäelist ja teadlikku juhti kes arvestab jonnakusega ning on hea kannatusega. Kui juht sellega ei arvesta siis kaotab terjer loomuomase kiiruse ja entusiasmi. Terjerid on koostööhimulised ja hea jahiinstinktiga.

Spanjel ja retriiver: tugev huvi lõhnade ja kõige liikuva vastu. Neil on raske koolitusele keskenduda. Erilist tähelepanu tuleb pöörata motiveerimisele. Kui koeral kaob koolituse vastu huvi (on üle pingutatud) tuleb taastamiseks pidada kolme kuuline paus!

Hurdad: tugev jahiinstinkt. Motivaatoriks karvane visatav ese. Maiuse abil käejuurde tulemine

Püstkõrvad ja ajavad jahikoerad: jahiinstinkt jälitamisena. Kõik liikuvad objektid on huvitavad.

Seltsikoerad: jahi-ja kaitseinstinkt puudub. Jahiinstinkti on võimalik suurendada palli ning rebimismängudega. Motivatsiooniks: soov juhile meeldida.

Koolitusprotsess

Koolituse korraldamisel tee endale alati enne plaan mida sa soovid saavutada:
  • Pane paika juhendi eesmärk: (n. “istu” kuidas, mis tasemel soovid saavutada).
  • Otsusta kes koolitab ja koolituses osalevad, kas sina või keegi teine; koos perega, grupis või üksikult
  • Tee selgeks erinevad koolituspõhimõtted
  • Analüüsi neid ning vali sobiv antud koerale ja endale
  • Analüüsi oma tegevust treenides, pea treeningpäevikut
  • Ära treeni liiga tihti ning tee aegajalt paar päeva vaheaega (2-3 päeva tööd, 2 päeva vahet jne.).
Vead: üle ja alatreenimine, koolitusastmete vahelejätmine, tulemuse kinnistamata jätmine.

Koolituse intensiivsus
: õpitud abitus: kui koer ei näe olukorrale lahendust siis tekib passiivsus


Meeleolu:
Kui sa ei ole heas meeleolus, ära tegele koolitusega. Samuti ära püüa õpetada koera kes on stressis, hüperaktiivne või agressiivne (oota enne kui ta saavutab soovitud meeleseisundi ning alusta siis). Esmakogemus ehk seos mõjutaja ja tegevuse vahel on väga oluline kuna siis tekib mälupilt, mis on väga pikalt meeldejääv, raskesti väljatreenitav ja edasist tegevust mõjutav.
  • Hingelisest stressist on ülesaamine pikk seega tuleb lasta koeral rahus olla ning rahunemisel pakkuda ainult positiivset, lühikest kiitust ning kui koer on rahunenud ja kontaktivõimeline, näiteks mängu.
  • Selged tegevusjuhised annavad turvatunde.
  • Pea koolituspäevikut oma tegevusest ja võta aega analüüsiks.
  • Väga oluline on jääda ühte asja õpetades ühe treeningmeetodi juurde, veel parem lähtudagi ainult ühest meetodist. Treeningmeetodit muutes tekitad sa koeras konflikti ja tekitad pahameelt ebaõnnestumisest nii endale kui koerale. Treeni erinevates kohtades ning olukordades.
Ps! 3,5-10 kuuni ei soovitata koeraga aktiivseid tirimis- ja tassimismänge mängida ega õpetada. Tegemist on hammastevahetus ja kinnitus ajaga ning sel ajal võivad sellised mängud koerale haiget teha, ebamugavust tekitada või/ja hambumust muuta (seega kogu kogemuse ebameeldivaks muuta).
Soendus
: 500m aeglast jooksu või kiirkõndi, massaaz, venitused on enne ja peale füüsilist aktiivsust hädavajalikud vigastuste vältimiseks.


Vägivald ja väljaelamine:
Koera tähelepanu saamiseks või nn. maapeale toomiseks teda lüüa ei tohi (ka inimesel tekib frustratsioon, seda tuleb kontrollida eemaldades ennast koheselt olukorrast, tehes pausi ja andes aega endale maha rahuneda: tee 30min paus). Koera löömine on samaväärne probleemkäitumine nagu see kui koer juhendita hammustab.


Negatiivseks pooleks on
küllastumine, 5-20 minutit on ühe trennikorra maksimaalne pikkus millele peab järgnema 20 minutit vaheaega. 15 minutit intensiivset ajutreeningut on koera jaoks sama mis 5km jooksu.  Ilma pideva ja järjepideva trenni ning tugeva motiveeringuta ei ole koeral püsivust ega energiat, et seda kauem teha, ning tüdimus ja väsimine täidavad hoopis negatiivset eesmärki. Kui koeral on kõht täis siis instinktid töötavad halvemini n. toit ei ole enam motiveeriv, taga ei viitsi enam eriti ajada jne.


Ülemotiveerimine: koer teeb preemia eest kõike peale soovitu (näeb n. ainult pulka ehk preemiat). Sel juhul ei tohi anda preemiat enne trennikorra lõppu ning tuleb suurendada tehnilist poolt ning olla järjekindel. Samuti on soovitav sel juhul enne koeral kõht täis sööta=väiksem huvi toidu vastu ja ei teki üleerutuvust. Seega mõnele koerale tuleb anda iga ülesande lõpus preemiat teisele piisab kui seda teha ainult trenni lõpus. Toiduvajadus vanusega väheneb ning jahiinstinkti asemel kasvab karjainstinkt.

Konflikt: Kui tekib konflikt inimese ja koera vahel on sellest tulenevalt kolm võimalikku käitumismudelit.

Aktiivne käitumine
Põgenemine
Ründamine

Passiivne käitumine
Tardumine ja shokk

Aktiivne käitumine on hea: vähendab stressi. Passiivne käitumine aga laseb stressil kasvada ja koguneda. Kogunenud stress võib välja tulla ootamatu käitumisena või koer võib jääda sellest väga haigeks. Seetõttu tuleb stressi vähendamiseks üleval hoida aktiivset tegevust.

Stressi "Lahti" laskmine: On koeri, kes oskavad väga pikalt oma tundeid ja käitumist alla suruda ehk nad ei suuda trenni lõpus aktiivse tegevusega “lahti” minna, tressi välja lasta ja lõõgastuda (ei ole mängus rõõmsameelsed, aktiivsed, teotahtelised, kontaktis või ei soovi üldse mängida, on vaiksed ja kinnised: seda juhtub palju küllastumise puhul). Vahetult peale tegevuse lõppemist esineb probleemkäitumist närimise moel jne. Enne “lahti” minemist ei tohiks trenni lõpetada, selleks tuleb joosta/mängida, rohkelt kiita ja motiveerida, koera stressi välja laskma.

Kui sa ei suuda koera trenni lõpus ”lahti” lasta ehk ta ei päästa stressi välja, alustab ta järgmine kord trenni sama negatiivse stressikogemusega. Ehk ta õpib halvemini, on stressis ja väljendab vale ning arusaamatut käitumist.

Iga käitumise jaoks peab olema mingi motivatsioon, ka näitusekoeral näitusealale minnes, seal rahulikult olles ja ringi minnes ning seal soovikohaselt käitudes. Samuti tuleb peale ringis käiku koer “lahti” lasta. Nõrgad koerad peidavad ebakindluse enda sisse: stress. 7-8 kuuselt võib koer hakata kartma seda mida enne ei kartnud.. 

Ülepingutus: Kui sa näed, et koer on silmad kitsamaks tõmmanud ning pilgutab neid, on tegemist ülepingutusega, tema energiareservid on otsa saanud. Lase koeral lõdvestuda.

Lõpetamine: Lõpeta tegevus (mäng või juhendi õpetus) alati kõige suurema aktiivsuse juures, et huvi säiliks. Toiduga koolitusel ei tohi kasutada hüppeid, mäejooksu, üle selja pöördeid ja tugevat füüsilist pingutust.