Taksikoer Rosin 2006

Nii. Sain siis lõpuks kaheaastaseks. Seda päeva olen ma kaua oodanud, tähtpäevade puhul on mul tavaliselt lubatud kauem üleval olla, väsimuseni mängida, lõpmatuseni konte närida ja nii edasi. Viimasel ajal pole tähtpäevi nagu eriti täheldanud, jõuludest on terve igavik mööda läinud ja eks vananemise juures olegi see negatiivne asi täheldada, et kui vanasti tähistati mu sünnipäevi kuude kaupa, siis nüüd märgatakse vaid aastaid...

Seekord tuli pererahvas koju kaunis kavala näoga, juba eemalt haistsin puha meeldivusi. Ja mu lõhnameel ei petnud mind ka seekord – terve pakk pelmeene, kõik mulle, neid kõige paremaid, Pealinna omasid, 350gr pakis. Ja sinna juurde terve pakk hapukoort. USKUMATU ÕNN! Saate aru, KÕIK MULLE! Ei mingit palukeste kerjamist ja enda alandamist trikkide näitamisega.

Minu enda terava pilgu all (ma ei saanud ju seda hetkeksi silmist lasta) sai pelmeenipaki sisu potti kallatud ja kõik korralikult läbi keedetud. Ehhhh, mis hea soe kõhutäis! Seejärel garneeriti see külluslikult hapukoorega ning asetati piduliku laulujoru saatel mu nina ette. Oleksin muidugi ka valget laualina oodanud aga neh, heakene küll, ega siis, kui pelmeenid juba kutsuvalt sõõrmeisse aurasid, polnud aega enam tühja-tähjale mõelda. Tegelikult ma ei mäletagi enam, kuidas nad maitsesid, sest meeles mõlkus mul vaid söömine ise. Umbes pooleteise minutiga vitsutasin kõik sisse, millegipärast vaatas pererahvas seda soolasambana pealt.. tehku parem järgi, kui suudavad (nagunii ei suuda )!

Kui end sinnasamasse külili olin visanud, selgus, et TERVET pakki poldud mulle siiski pandud... kolmandik oli veel alles, nii pelmeenidest kui ka hapukoorest!!! Nii et kui umbes tunni aja pärast tundsin, et nüüd mahuks veel tsipake, siis saingi...

No siis olin nii täis et ei jõudnud enam mitte ühtegi sammu astuda. Korra justkui püüdsin end kurgu alt kratsida, aga jalg ei tõusnud enam nii kõrgele... diivanile ka ei jaksanud hüpata. Ega mul põrandal kah viga olnud. Peaasi et kõht oli ometi kord nii täis nagu ta ALATI peaks olema.

Sellest päevast peale unistangi oma kokast.

Lõpp sellele neetud kuivtoidule!

Mitte grammigi enam ei kavatse ma süüa!

Boikoteerin isegi säärast IDEED!

Kristelil algas puhkus. Sellega seoses pakkis ta oma seitsekümmend seitse asja, võttis minugi kaenlasse ning astusime laevale, et üheskoos maailmalõppu seilata. On ju sõna ‘Finland’ tuletatud justament lõppenud maast... (Siinkohal vabandan teemast kõrvalekaldumist; paraku elan koos filoloogiga ning üht-teist on eneselegi märkamatut külge jäänud).

Ho-ho-ahoi, merekoer! Laeval oli lahe, nii tulles kui minnes. Enamus inimesi on ju minust esimesel silmapilgul kohe nii ära võlutud, et mul ei jää just palju teha saamaks neilt viimasedki snäkid enda lõugade vahele. Eriti lastelt. Need annaks kõik ära, saaks vaid mind rihmast hoida ja ringi jalutada! Seda nad suurema osa ajast tegidki, kohtasime imetoredaid lapsi, kes mulle laevas igasuguseid huvitavaid paiku näitasid, kuhu täiskasvanud oma lõpmatus viisakuses muidu koertega minna ei julge. Näiteks käisime kohvikus, laste mängunurgas, poeukselgi kõõlusime...

Seoses kõrvetava kuumusega olin juba enne Soome minekut otsustanud, et peaksin rohkem liikuma ja vähem söögile mõtlema, sest mida rohkem ma sõin, seda enam ka leemendasin, ja see ei olnud üldse enam mõnus... Vahel oli sellest päikesest kohe nii paha olla, et hingamine ähvardas sootuks lakata. Tegelikkuses sai vaid mõned korrad Kristeliga kaasas käidud ja mööda metsi silgatud, sest ütleme nii, et see jooksmise värk pole ikka päris minu rida... Ma kinnitan, on tuhat korda mõnusam kõht täis pugida ja päikeses peesitada kui hingematva kiirusega, keel rinnakarvades lipendamas, mööda kände hüpata! Pealegi ei taganenud ma mitte päriselt oma lubadusest, sest söögile MÕTLEMA oleksin tõesti nagu vähem hakanud... Siiski, Soome minek ja keskkonnavahetus justkui ärgitas pisut uusi asju proovima. Nii sai poistega kõvasti jalkat taotud, mootorpaadiga sõidetud, mitmetes järvedes ujutud ja piiramatult metsas käidud.

Mõned soome- ja rootsikeelsed väljendid õppisin ka ära, eriti hästi said selgeks “ruoka” ja "äta". Õieti piisas vaid ühest korrast, et mõista nende sõnade tähendust!

Täitsa uskumatu. Suvi pole ametlikult veel alanudki, aga juba on väljas kolmkümmend, ja sees vähemalt kakskümmend viis tselsiust.
Ma küsin, mis siis SUVEL veel saab?

Meeeeeeeeeeeeletu palavus! Karv leemendab! Pastakas sulab!
KÕIK! Tähendan oma viimase aja elamused üles siis, kui kirjutamine enam higistama ei pane...

Igatahes, head kevade lõppu kõigile ja tervitagem algavat suve!