Pisikese Robi saamislugu oli täpipealt selline nagu ühe koera võtmine ülepea olla ei tohiks. Uisapäisa ja vaimustusega...
Pärast vana sõbra surma oli just Robi tulevane perenaine see väsimatu aktivist, kes (tundes tõsist puudust sõbralikest sabaliputustest ja pruunidest simadest) teisi pidevalt uut koera võtma ärgitas. Sukeldudes koeramaailma oli ta leidnud miljon toredat tõuga ja tõuta kandidaati, neid vaatamas käinud ja neisse ära armunud, ent iga kord arvasid kodused, et nende jaoks on veel liiga vara, et vana sõber on veel liialt meeles...
Aga kui siis kohalikus ajalehes ilmus pikakarvaliste takside müügikuulutus, tegi aktivist viimase meeleheitliku katse, teades, et just taksid on perekonnapea nõrkuseks. Ja BINGO! - tema kannatlikkus (kannatamatus?) viis lõpuks sihile. Minuti pärast helistati titekoju ja juba tunnikese pärast kapati läbi vihma koeralapsi ja nende vanemaid kaema.
Esimene asi, mis uudistajaid kohale jõudes ukse tagant tervitas, oli vägagi hirmuäratav haukumine, mis kõla järgi vähemalt mõnele vägevale rotveilerile (ja mitte pisikesele taksile) pidi kuuluma! Nii et koeraissi ja -emme olid kenasti kodus. Julgust kokku võttes astusid külalised pisukest kõhedust tundes sissepoole. Hammustama ei hakanud tegelikult muidugi keegi, lihtsalt nuusutati uustulnukad põhjalikult üle, liputati sabasid ja tunnistati kõlbulikeks. Mõne aja pärast heitis unine kutsuissi tulijate jalgade juurde isegi magama.
Uhkete taksivanemate armuviljadeks olid neli imearmsat kutsikat, üks tüdruk ja tema kolm vennaraasu, esialgsete nimedega Bond, Tragi ja Filosoof (nimed vastasid tõesti karvapallide iseloomule). Kõik nad tundsid tulijate vastu suurt huvi ja kippusid ükshaaval sülle. Nii saigi neid kaisutatud-väntsutatud ja ninnu-nännutatud. Aga just esimesena sündinud kõige suurem Bond oli see, kes kangesti inimeste nägu lakkuma kippus, nende kõrvadesse oma nõelhammastega lisaauke teha üritas ja sülest maha pannes nutulaulu lahti lasi. Pealegi oli ta pesakonna ainus isane punane kutsikas. Nii et tema uue pererahva südamed võitiski. Tol vihmasel õhtul lahkusid külalised titekodust pea pilvedes, silme ees vaid mannavaht ja piimajõed.
Pisut ettevalmistusi ja ärevat ootamist ning juba ülejärgmisel päeval mindi kutsule järele. Toreda kasvataja õnnistused ja kallistused teemoonaks kaasas, asuti koduteele. Bond oli oma nimele vastavalt vapper, ei nutnud terve tee jooksul kordagi. Ainult koeraemme jäi aiaaugust kurbade silmadega järele vaatama. Ka uues kodus oli kutsik täitsa julge ja iseteadlik, nuuskis nurgatagused läbi, saba vahvalt vetruva antennina püsti, niutsus õige pisut, sõi kõhu täis ja keeras siis oma uue perenaise kaissu magama.
Õige pea võttis pisike pereliige oma uued inimesed ja kodu omaks. Nädalake hiljem ristiti Bond pärast tulist keskustelu ümber Robiks ja algaski kõigi jaoks uus ja paeluv taksielu.