Märts 2007: talvest, kevadest ja valimistest
Sedapsi, siit nad nüüd lõpuks tulevad: esmakordsed tervitused sel aastal ka kirjasõnas. Taksikoer Robiga on endiselt kõik kõige paremas korras. Hoolega on ta vahepeal oma tähtsaid taksiasju ajanud, põnevaid lõhnu kõikvõimalikest paikadest ninna püüdnud, kõige uskumatumaid asju ära söönud 
, kättesaamatutele pruutidele kaugelt silma teinud (ahhh...!), perenaise kaitsvast varjust külakoertega tüli norinud, jne. Ja noh...tshh, aga ega see perenaine päris kõike ei tea ju ikka ka 
. Perenaine ise aga on Robi meelest viimasel ajal standardile pisut mittevastavalt käitunud. Räägib teine, et hirmus kiire ja kiire, käib mingisugusel koolitusel ja siis tööl kah veel. Kui sinna juurde lisada veel loomupärane laiskusepisik, on tulemus...noh...mitte just kõige lustilisem. Muidugi, oma mõnusad jalutuskäigud ja mängud saab Robi teenitult kätte, aga näe, Robi päevikut polegi perenaine siiani täiendada jõudnud. Et aga mõned tähtsad taksiasjad siiski dokumenteerimist vajavad, kauem see enam kesta ei või.
Kõigepealt palus Robi edasi öelda, et lumi – see meeldis talle väga. Kaua igatses Robi uuel aastal seda lumenatukest taga ja kirtsutas koos perenaisega pikka aega veniva hallolluse peale oma koonu. Kippus teine isegi tavalisest tüsedamaks kätte ära (st. Robi, mitte perenaine; viimasel pole suurt midagi enam kippuda), sest ei tahtnud sompus ilmaga harilikult pikki jalutuskäike enam ette võttagi. Ja siis ta lõpuks saabus – mõnus krõbe talveilm, mis rõõmust (mitte külmast!) suisa võdisema võttis. Robi tuiskas läbi lume nagu taks-lumesahk muiste, ehkki ise juba soliidne täismees. Mida rohkem lund ja mida kõrgem hang, seda mõnusam! Igasuguseid veste keeldus Robi sel aastal ka kõige käredama külmaga kategooriliselt tunnistamast. Sel ainsamal korral, kui vesti selga sai proovitud, käis ääretult ahastava näoga koer ainult mööda seinaääri, nii et perenaine lubas ta siitpeale alati vaid oma loomulikus ülikonnas välja. Ainult et päris külmade ilmade puhul kreemitati veidi käpakesi – peen värk, või mis? Ja siis lumehange möllama! Peaasi, et pärast mõnusat jalutuskäiku kähku tuppa tulise ahjusuu ette pääses, et siis endale mõnus vint peale keerata ja õndsana põõnama jääda. 
Nüüd muidugi on lumega selleks aastaks kõik, sulab teine vägisi jälle ära. Aga sellest pole enam lugu, sest Robi mäletab küll, et nüüd peab varsti tulema kevad. Ja isegi kui ei mäletaks, saaks ta ka lõhnast hästi aru, sest kui korralikult nuhutada, võib läheneva kevade lõhna tunda juba küll. Ausõna! Ja perenaine teab, et varsti on vaja kilekotike rõõmsasti kätte võtta ja mööda hoovi lume alt välja sulanud Robimiine otsima hakata... 
Ah jaa, veel palus Robi ära märkida, et perenaine käis täna valimas ka. Ega Robi muidu ei teakski, et mis või kes või kus, aga et nad televiisoris nõnda kõvasti endist räägivad, oma vahvad näod igale poole üles riputavad ja nimed lisaks veel pastakate (millest paarile ka meie Robi oma sügavad hambajäljed vajutanud on), tikutopside, kalendrite, huulepulkade ja muu säärase peale kleebivad, oli Robil üsna raske kogu seda tralli mitte tähele panna. Ehkki ausalt-öelda oli Robi mõnevõrra pettunud, kui selgus, et koerlasi ei tahetagi valima lasta. Ent siis mõtles ta teki all soojas (parim koht arupidamiseks!) asja üle väheke järele, pidas oma sabaotsaga väheke nõu ja leidis, et kuna mitte kellegi valimislubadustes polnud sedapuhku punkti: „Igale koerale 6000 konti aastas!“, siis pole tal õieti ka kedagi valida. Nõnda otsustas Robi sel korral veel koju magama jääda ja ainult perenaise hääletama saata. Järgmisteks Riigikogu valimisteks aga oleks seda kondi osa tõepoolest vajalik täiendada, leiab Robi. Ainult et siis peaks 6000 kondi asemel ilmselt juba oma 10 000 olema, inflatsiooni ja muu säärase tõttu...