Olgu, olgu – teeme tõe huvides parem kohe möönduse – päris ilmsüüta pole see meie Robi kunagi olnud. Ehkki, nagu eelnevalt pildilt näha, vastavat nägu mõistis ta juba titena lausa suurepäraselt teha.
Oskuslikult õnnestus Robil varajases lapsepõlves ka kuulus "kümme päeva söömata!"- ilme, millega ta kõik ära võlus:
Seega, esimesed kuud uues kodus oli pisi-Robi muidugi nii vastupandamatult ninnu-nännu, et teenis vasikavaimustuses perekonnalt mitmeid armastavast naiivsusest lausa nõretavaid hellitusnimesid nagu "musirullike", "tiigrikutsu", "südame roosinupuke", "vorstike" ja nõnda edasi (kõiki ei tihka lausa avaldadagi). Ilmselt polegi kuigi raske mõista, miks.
Vaga vesi, sügav põhi - nunnu ingliilme taga hakkasid end üsna pea ilmutama õiglaselt "taksilikud" iseloomujooned.
Kõigepealt otsustas Robi, kasutades ära perenaise nõrkust, end sisse seada nimelt voodis ja vallutas peagi ka padja, endal õiglase ilme näol.
Päris kindlasti otsustas Robi hammastega põhjalikult üle kontrollida kõik majas leiduvad atribuudid, isegi siis kui perenaine arutult väitis, et need pole tema jaoks "Misasja?! Kõik, mida ma näen ja mida ma tahan, ON minu oma!" võttis Robi juba varases kutsikaeas taksilikult julge seisukoha.
Väike vapper Robi võttis oma uuel territooriumil ette mitmeid kaelamurdvaid ekspeditsioone. Sabajupp oli alati ootusärevalt püsti, näis nagu kasutaks ta oma vetruvat hända teedjuhatava antennina. Selle mitte kunagi eksiva radari abil tegi pisike maadeavastaja näiteks peagi kindlaks, et kus asub see maagiline valge kapp, mis vorstikesi ja muud head-paremat toodab. Samuti, üks esimesi kohti, kuhu käpakesed Robi kandsid, oli esik, kus avastati ammendamatu jalanõude varu. Ahh, need maitsvad nöörid ja nööbid ja keele alla viivad nahad ja tallad! Oma absoluutsete lemmikutena valis Robi välja pereisa sussid, mis, olles lootusetu võitluse õige pea kaotanud, pidid üsna räsituna pagendust otsima.
Ent leidlik kutsikas ei lasknud end jalatsite puudumisest kunagi kuigivõrd kõigutada, sest tegelikult läksid pea kõik asjad kaubaks, kaasaarvatud vaibad ja mööbel. Sest hambaid-igemeid ei saanud ju ometi sügamata jätta!
Vahetuvate hammaste mõnusaks sügamiseks kõlbasid siiski suurepäraselt ka kuivatatud seakõrvad. Kui Robi selle erilise maiuspala kord kätte sai, muutus ta üliväga vaikseks ja viksiks koeralapseks, kellel polnud enam ei silmi ega kõrvu mitte millegi muu jaoks maailmas. Järgnes tükk aega õndsat notsukõrva ragistamist, mida saatis heast meelest hullunud pilk. Seakõrv, see oli ju puhas paradiis! Nõnda et mõnikord oli perenaine vaestele rõngassabadele rahulike hetkede eest kohe üsna tänulik.
Pärast esimesi kaitsvaid süste jätkusid Robi seikluslikud avastusretked juba hoovi avaruses, kus sooja sügisese päikese käes oli ääretult mõnus taksirallit harrastada. Ja mida kõike sealt aiast veel leida võis - kive, küttepuid, mulda, liiva, lehti, rohtu, lilli, üle aia visatud nätsu - kõik need tuli mõistagi ise ja just nimelt suukaudselt järgi proovida. Mõnikord ei kiitnud mõistmatu perenaine seda millegipärast heaks ja võttis Robilt tema väärtusliku ja suurepäraselt lõhnava saagi ära! Ent peagi mõistis taksipoiss, et inimkarjaliikmetel on häbiväärselt vilets jooksuvõime, nii et piisab temal vaid veidi kiirust arendada ja mitte ükski kohmakas inimene ei saa tema saaki enam kätte! Seda strateegiat rakendab Robi üsna edukalt tänini.
Mõne aja pärast laienesid Robi avastusretked ka linnatänavatele, kuhu ta tavaliselt võeti kaasa suures lillelises kotis. Nõnda juhtus tihtipeale, et kui perenaine tänaval mõnd tuttavat kohtas, panid nood esmalt ikka tähele väikest kotist paistvat pead ja alles seejärel märkasid ka koeraga kaasas käivat inimest. Päris mõnus oli tolle kotiga linna peal uusi lõhnu püüdmas käia. Ka kauplustesse kiikasime üsna tihti sisse, ilma et ükski turvaonu meid (kes me ju ikkagi nii armsad olime!) välja oleks visanud.
Ehkki tuleb päris ausalt tunnistada - kõige armsam oli mürgeldisest pisi-Robi ikkagi magades - siis kui hambad ja leidlik mõte puhkasid ja uuteks trikkideks jõudu kogusid. Ja nagu iga laps, nõnda magas ka meie poja tihti ja üsna kaua, harrastades selleks üsnagi kummalisi poose.
Nõnda see tilluke Robi mühises kasvada, kuni ühel päeval pilku peeglisse heites märkas ta, et pisi-koerast oli ootamatult sirgunud meeldivalt sarmikas ja ponks poissmees ning üks tõeline pubekas.
Meie noorsandi kere oli taksi kombe kohaselt üsna pikaks veninud ja pikakarvalisele koerale sobivalt oli Robigi karvkate vahepeal märkamatult kasvanud - saba küljes lehvis juba väike "lipuke" (pisut nadivõitu ehk, aga ikkagi) ja kõrvu katsid veetlevad lained. Kõige vahvamad olid aga tagakäppade "püksid", mis polnud veel kuigi pikaks jõudnud venida ja turritasid tagumikust välja nagu lopsakas kimp õlekõrsi.
Mõnusale titeaegsele voodiloale tõmmati pubekaeaks kahjuks kriips peale ja enam perenaine oma sõpra voodisse ei võtnudki! Perenaisest oli küll natuke julmavõitu nõnda teha, aga Robi näis oma kurva saatusega leppivat. Ehkki igal õhtul enne uinumist kiikas ta igaks juhuks korra ka üle voodiserva – et ega ometi täna ehk...? – ja keris end siis nohinal kerra oma isiklikku pesakasti voodi all.
Õnneks jäid endiselt kehtima vähemalt diivanile ja tugitoolidesse pääsemise load. Ja nagu juuresolevalt pildilt näha, harrastatavad magamispoosid olid jätkuvalt üsnagi koomilised.
Et kellegi puberteet ilma tillukeste kapriisideta mööduda ei või, siis otsustas Robigi seisusekohaselt mõne endale külge pookida. Nõnda siis alustaski endise hundiisuga koer oma toidukausi juures pirtsutamist, tehes haledat "ahistatakse-näljutatakse-söö ise neid nõmedaid krõbuskeid"-nägu (kusjuures "kümme päeva söömata"-nägu käis veel kõigele lisaks ikkagi sinna juurde).
Veel üks "teismeeas" omandatud huvitav komme oli varastamismäng, mis on siiani Robi meelest ülepea kõige põnevam vaba aja veetmise võimalus. Mäng seisneb siis selles, et tasahilju luurates hiilib Robi mõne kaltsu, pajalapi, taskuräti, küttepuude vms lähedusse ja siis kui keegi ei vaata (õige ajastus on ülimalt tähtis!) näppab selle oma õigelt kohalt. Kui aga pererahvas tegu märkab, tuleb saak hambus kiiresti punuma pista, püüdvaid käsi osavate haakide ja hüpetega vältides. Perenaine teab tegelikult küll, et kasvatuslikust seisukohast Robile järgi joosta ei tohiks, aga kui koera roaks langevad näiteks tema uhiuued ja udupeened sukkpüksid, mille ta plaanis just tööle jalga panna (kuhu ta ongi parasjagu kindlasti hiljaks jäämas), siis saavutab Robi ikkagi oma eesmärgi ja perenaine kistakse mängu kaasa. Jube tore on siis saagiga voodi alla pugeda ja sealt jälitajatele oma silmavalgeid välgutada.
Lemmikmänge leiutati veelgi. Üks neist - "Karju kadunud palli peale!" - on eriti vahva ja seda harrastatakse juhul, kui mõnd keelatud eset parasjagu näpata ei õnnestu. Niisiis, Robi tassib oma hinnalise palli kapi lähedusse ja siis vaikselt, õige vaikselt lükkab selle justkui kogemata kapi ääre alla. Siis saab klähvida, üliväga haledat häät teha ja just äsja lakitud kappi raevukalt kraapida. Lõppeb asi muidugi sellega, et perenaine peab pallikese kapi alt lagedale otsima (mis võib nii mõnigi kord üsna keeruliseks osutuda) - eks ikka selleks, et mõned minutid hiljem saaks Robi sama mängu korrata!
Üks titeea mõnudest, mis pubekas Robil hüljata tuli, oli kotis reisimine ja "shoppamine". Tänaval käib Robi nüüd ainult jala. Roheline lilledega kott on ammu ajalugu ja pealegi, nii suur koer ei mahu ühtegi mõistlikku kotti lihtsalt ära. Kord perenaine küll üritas äkkvajaduse sunnil oma sõpra veel kord kotti toppida, aga see oli umbes sama lootusetu kui elevandi külmkappi surumine. Aga tegelikult Robi naudibki neid ühiseid jalutuskäike rihma otsas rohkem kui koti sees olles. Nii ongi uusi lõhnu parem püüda, arvab ta.