KAURUNA

Algus


Oma esimese koera sain aastal 1978 ja selleks ajaks olin endale koera mangunud kindlasti rohkem kui kümme aastat. Ilmselt ootas ema kannatlikult, et see tuju möödub, sest milline laps ei tahaks endale looma? Kuid paraku soov ei vaibunud vaid pigem kasvas ja lõpuks oli isa see, kes tüdines minu tunde kestvatest ettekannetest selle kohta, kuidas koer meie elu üldse ei  muuda. Püha lihtsameelsus!?!?

Kuigi minu suur unistus oli dobermann, jäi siin ema sõna peale, sest ta kartis neid tolleaegseid kurjasid ja kiireid koeri ega tahtnud kuuldagi selle tõu esindaja majja võtmisest.
Ja nii kolis Rakverest meie juurde airedale'i poiss Pelle.

Pelle oli üks ütlemata iseteadev tegelane ning kuigi mul olid selleks ajaks piisavad teoreetilised teadmised koera pidamisest ja toitmisest, polnud mul aimugi, kuidas peaks teda kohe algusest peale õpetama. Kuid lõpuks ometi oli mul koer, kellega tegeleda ning läbi raskuste läbisime ka ülddressuuri kursuse. Kahjuks ei suutnud ma oma teadmatusest ja oskamatusest siiski Pellet igas olukorras kuuletuma panna ning kodu juures jalutuskäigul "pulma" joostes jäi ta pooleteise aastasena rongi alla...


Mina ja minu koerad

Läbi kogemuste õpime ja mulle sai vägagi selgeks kui oluline on kutsika ja koera koolitamine.
Peale Pellet sain endale oma unistuste dobermanni Stella.

Oma teise koeraga olin targem ja oskasin küsida nõu ning aegsasti leida sellised inimesed, kellel oli kogemust rohkem kui minul. Sooja tundega meenutan Juta ja Elmar Kallastet, kes olid lausa kasupereks nii mulle kui minu kutsikale. Nendel imetoredatel inimestel oli endal sellel ajal kaks dobermanni ja hulganisti oskusi, mida nad lahkesti minuga jagasid.

Suures osas tänu esmastele õpetustele kasvas Stellast just selline koer, keda oma unistustes ette kujutasin. Meie sõprus kestis peaaegu kaksteist pikka aastat.

Aastal 1989 kolisime perega Tallinnast Otepääle ning selle aja jooksul on meie peres olnud mitmeid koeri. Pidasime endiselt dobermanne ning veel oli meil isane saksa lambakoer Largo Boipri ning isane kaukaaslane Ewerlu Rast. Largo sai oma esimesel näitusel  hinnangu kui vähe perspektiive kutsikas, kuid seda perspektiivsem ja fantastilisem oli ta meile sõbrana ja kodukoerana ja seda 15 aastat.



Kennel Kauruna

Kennel "Kauruna" sai registreeritud aastal 1993 ning selle nime all on sündinud 4 pesakonda dobermanni kutsikaid. Enne oma kennelit sündis meie juures üks pesakond kasvataja kennelnime all.
Viimane "Kauruna" pesakond sündis 1997 aasta detsembri lõpus. Näituste periood jätkus veel paar aastat ning siis tekkis aktiivses kenneltegevuses väike paus, mis  lõpuks kestis siiski päris-päris mitmed aastad.

Kuid kennel "Kauruna" ei ole tegelikult kunagi kuhugi kadunud - lihtsalt pidasin oma koduseid koeri ja võtsin vähekeseks aja maha. Ju on  sellist puhkepausi teinekord vaja.

Ühel hetkel said mõtted selgeks ja teadsin täpselt, mida ma edasi tahan teha. Ja nii tulid meie perre väikese vahega šveitsi valged lambakoerad White Gold Dream Alfya ning noorima tütre Pathfinder Baltic Selerija.


Koerte koolitamisest

Jagan enamuse nimekate koolitajate seisukohta, et iga koera peaks kuigivõrd õpetama ja näiteks SK ALG-kursus on minu meelest kõigile jõukohane. Selle kursuse käigus saab selgeks elementaarsed ja igapäevaelus vajalikud käsklused ning kooselu koeraga on tunduvalt lihtsam mõlemale poolele.

Ei ole üldse oluline, kas tegemist on suure koeraga, väikese koeraga või jahikoeraga - elementaarne kuulekus on vajalik kõigile. Üks mõttetumaid seisukohti on minu meelest selline, et kui koeral pole töökatseid ette nähtud, siis pole teda ka õpetada vaja!

Kindlasti on ka koeral kergem kui ta kuulekusest üht-teist teab, sest igal juhul hakkame mingil hetkel täiskasvanud koeralt ootama, et ta mõistaks ja teeks seda, mida meie talle ütleme. Ja siin unustataksegi, et koeralt ei saa nõuda seda, mida me talle õpetanud pole. Koer ei kujune ise targaks, aga mingil arusaamatul põhjusel enamasti just seda oodatakse.

Ise olen tegelenud kogu oma koerapidamise vältel just sellise tavaelus vajaliku tarkuse õpetamisega. Ma ei ole siiani oma koertega osalenud  võistlustel , kuid kõik vajalikud eksamid oma dobermannidega said tehtud. Pigem on need eksamid mulle endale kinnituseks, et oleme eesmärgi saavutanud. Kindlasti on sealt tulnud ka mõningane kogemus ning aastate jooksul on ikka aeg-ajalt koeraomanikud tulnud minult õpetamise kohta nõu küsima. Ning just selline igapäevane kuulekus on see, mida ma meeleldi püüan soovijatele õpetada.
Üha enam on endal tekkinud sügavam huvi koolitamise vastu ning kunagi pole hilja juurde õppida. Õppida tuleb muuhulgas ka seda, kuidas oma kogemust võimalikult hästi ja arusaadavalt teistele edasi anda.


Minu kursused

2007

24-25.03 TAKO koolitaja baaskursus
06-07.04 TAKO koolitaja baaskursus
     27.04 Leena Välimäki SK koolitus (Soome)
     24.05 Aivo Oblika loeng kuulekusest ESLÜ
     02.06 Koolitaja baaskursuse eksamid
- seega olen nüüd EKL poolt  kinnitatud stažeeriv treener - püüan edasi!
06-07.06  Ekaterina Gurova SK koolitus (Venemaa)

2008

    15.02 MSc Aave Hannus SPORDIPSÜHHOLOOGIA LOENG KOERASPORTLASTELE  I osa
    22.02 MSc Aave Hannus SPORDIPSÜHHOLOOGIA LOENG KOERASPORTLASTELE II osa

   
   


Minu koerte tulemused

Minu esimene dobrmann Stella saavutas 30. septembril 1980 ülddressuuris (OKD)  188 punkti ja diplomil on ka hinne dresseerijale (s.t. siis mulle) - "ülihea"

Dobermann Kauruna Ada-Amantha

 6. juuni 1994 SK ALG I järk (kohtunik Marje Kraam)
18. sept.1994 SK ALG I järk (kohtunik Marje Kraam)
18. aug. 1996 SK AVA I järk (kohtunik Ingrid Hein)

Dobermann Hainide Saidi-Sarah
    
 1. juuli  1995 SK ALG I järk (kohtunik Riho Sigus)
Sellel eksamil saime ka Sarah-ga parima sooritaja aukirja ja roseti:)

18. aug.  1996 SK ALG  I järk (kohtunik Ingrid Hein)
18. jaan. 1997 SK AVA II järk (Kohtunik Riho Sigus)

Meie dobermannide Ada ja Sarah ajalugu:
                                                              
                                                             

Create a free website at Webs.com